Legend Palupera mõisnikust

Palupera mõisahärra olla ära surnud ning maetud Otepääle. Aga mõisahärra oli hakanud mõisaprouat pitsitamas käimas. Kui inimesed õhtuti tegid heina Palupera ristist Miti pool, siis olid nad näinud mõisahärra valget keppi mööda teed välkumas. Mõisahärrat ennast polnud nähtud. Mõisaproua häda jõudis lõpuks toapoisi Antsuni, kes oli läinud targa käest nõu küsima, et mida teha. Tark käskinud teha raudne kinnas ning käskinud toapoisil mõisas surnut mängida. Ants ootas härrat mõisas ning härra tuligi jälle ühel õhtul. Ants ütles talle, et tema on ka surnud. Mõisahärra ei olnud uskunud ning ütles, et läheme talli hobuseid vaatama. Härra katsus hobust ning hobune hirnatas selle peale, kuna härra käsi oli külm. Antsul oli aga raudne kinnas käes ja kui ta katsus hobust, siis hobune samuti hirnatas. Härra jäi uskuma, et Ants on ka surnud. Härra tahtis siis minna mõisaprouat pitsitama, aga Ants ikka juhtis teda kogu aeg kõrvale - et läheme vaatame seda ja teist jne. Kuni lõpuks oli aeg nii kaugel, et mõisahärra pidi hakkama tagasi surnuaiale minema, sest hommik hakkas koitma. Hakkasid siis koos Otepää poole minema. Jõudsid surnuaeda ning härra oli käskinud, et mine nüüd hauda. Tark aga oli Antsu õpetanud, et ei tohi esimesena hauda minna. Ants siis ütles mõisahärrale, et teil oli eluajal õigus alati esimesena minna, siis nüüd ka. Härra läkski esimesena ning Ants lükkas ruttu kivi hauale peale, et härra enam välja ei pääseks. Ants hakkas tagasi Palupera poole minema. Tark oli õpetanud, et mitte mingil juhul ei tohi tagasi vaadata, mis ka ei juhtuks. Antsu oligi küll sajatatud, kividega loobitud ja hobuvankritega tahetud alla ajada, aga Ants tagasi ei vaadanud ning nii saigi mõisaproua päästetud luupainaja käest.