1920. a kehtestas Asutav Kogu parlamendi ülemvõimu kinnitava põhiseaduse. Otsest riigipead Eesti ei saanud ning valitsust juhtis peaminister ehk riigivanem.
1919. aastal võttis Asutav Kogu vastu radikaalsele maareformile aluse pannud Maaseaduse. Maareform pidi tasakaalustama maaomandisuhteid sellega, et maata inimestele ja maatöölistele anti võimalus maad saada. Reformi järgi sundvõõran dati kogu mõisate omandis olnud maa riigile, samuti ka kõik kiriku maavaldused. Mõisatele jäeti nn mõisasüdamed (Restgut), mille suuruseks 1925. a määrati 50 ha. Võõrandati ka kariloomad ja põllutöömasinad. Sundvõõrandatud maadest saadi 55 000 talu. Talunikud said talud endale kas ostes, pikaajalise laenu või eluaegse rendilepinguga. Eesõigus maa saamisel oli Vabadussõjas sõdinutel ja langenute perekondadel. Põllumehed lõid talude rajamisel sadu piima-, muna-, kartuli-, masina- ja teisi põllumajandusühisusi.
I maailmasõja ja Vabadussõja ajal laostunud Eesti majaduselu jalule aitamine oli esialgu võimalik ainult kodanikelt ja välismaalt saadud laenude abil. 1918. a detsembrist muudeti ametlikuks rahaühikuks Eesti mark, mis jagunes sajaks penniks. 1920ndate algul läbis Eestit ka Vene kullatransiit, kui Nõukogude Venemaa müüs tsaari-Venemaalt päranduseks saadud kullavarusid läände. On arvatud, et see jättis Eestisse 30–50 miljonit kuldrubla. Eestis oldi veendunud, et vana positsioon Venemaa kauba transiitmaana tuleb tagasi ja Eesti tööstustoodete eksport itta käivitub hoogsalt. Just sellepärast panustas valitsus 1920ndate alguses jõuliselt industrialiseerimisele. Peagi järgnes pettumus ja paljutõotavana mõjunud transiit varises kokku 1923. a. Lisaks kuivasid peaaegu olematuks Nõukogude Venemaa poolsed Eesti masinatehastele kavatsetud suured tellimused. Lisaks sellele viisid pankade helde laenuandmine ja suurenev inflatsioon riigi 1923.–1924. aastal majaduskriisini. Pätsi valitsus astus tagasi ning uued ministrid hakkasid majandusministri Otto Strandmani juhtimisel kärpima riigi kulusid, piirama laenude andmist jne. Olukord paranes kiiresti ning 1925. a kandus majanduspoliitika põhirõhk põllumajanduse soodustamisele, kuna Lääne-Euroopas olid suured vajadused põllumajandussaaduste järele. 1928. a viidi läbi rahareform, mille käigus tulid markade ja pennide asemele kroonid ja sendid.
1929. aasta novembris Ameerika Ühendriike vapustanud börsikrahhist alguse saanud majanduskriis levis kiiresti üle kogu maailma ning jõudis 1930. a alguses ka Eestisse. Kõige raskemini tabas see Eesti põllumajandust 1932.–1933. a. Põllumajandustoodete hinnad maailmaturul langesid kiirelt ning oma toodangu realiseerimisprobleemid olid ka tööstusel. Kõik see suurendas töötute arvu kiiresti. Krooni devalveerimine 1933. a 35% võrra kergendas Eesti toodete eksporti ja see leevendas olukorda, kuid rahva rahuolematus suundus poliitikute ja valitsuse vastu. Oluliseks liikumiseks kujunes vabadussõjalaste e vapside liikumine, kelle populaarsus kasvas kiirelt. 1934. a kehtestas Konstantin Päts autoritaarse valitsemisvormi, tuues põhjenduseks vapside loodud ohu ning riigipöörde võimaluse. Vabadussõjalaste liidu tegevus lõpetati. Esialgu vapside riigipöörde ohu tõttu välja kuulutatud autoritaarne valitsemine pidi olema ajutine (eriolukord), kuid ajapikku sai rahvale selgeks, et see jätkub. Riigivanema ja Riigikogu valimisi lükati edasi, ajakirjandus läks tsensuuri alla, parteid keelati, valitsus muutis seaduseelnõud seadusteks ning parlamendi tähtsus oli väike. 1938. a valiti Konstantin Päts presidendiks (Zetterberg, 2009).
Majanduslikus mõttes olid autoritaarselt juhitud aastad edukad. 1934. a algas kiire majandustõus. Majanduses pöörati taas rohkem tähelepanu tööstusele (põlevkivi ja turba tootmine, ehitusmaterjalide valmistamine jms) ning riigi juhtiv ja reguleeriv roll majanduses suurenes (Pajur jt., 2005). Riik panustas suuresti ka põllumajandustoetustesse ning 1930ndate lõpus eksportis Eesti 80-90% võist, üle 40% munadest ja 8-11% sealihast läände (peamiselt Suurbritannia ja Saksamaa) (Zetterberg, 2009).
Iseseisvumise järel säilitas Palupera vald Tartumaal oma senised piirid, hõlmates endas Palupera mõisa ja Arula mõisa. Ka valla elanikke teenindavad asutused jäid praeguse Miti küla territooriumile. Vallakohus hakkas 1919. aastast toimima hoolekandekohtuna ning oli seda kuni vallakohtute tegevuse lõpetamiseni 1940. aastal. 1939. a valdade reformiga jagati Palupera vald Rõngu, Otepää, Aakre ja Pühajärve valdade vahel.
Palupera vallamaja 1935. a (Foto: TaM F 1267:111)
Palupera kool töötas Eesti vabariigi ajal vallakoolina. Lisaks Palupera koolile oli vallas ka Arula algkool. Koolis oli enamasti kaks klassi ligi 30 õpilasega ning alates 1919. a oli õpetajaks Leida Lattik (hilisem Miks) (Palupera Põhikooli kroonika). Kool asus ikka samas koolitares Otepää maantee ääres. 1932. a tunnistas Otepää jaoskonnaarst koolimaja kõlbmatuks. Vallavolikogu võttis arutlusele kaks võimalust: kas ehitada koolimajaks ümber endine magasiait või kasutada selleks Palupera mõisa endist härrastemaja. Algselt otsustas volikogu ehitada koolimaja endisest magasiaidast, kuid Palupera asunduse elanikud ei olnud otsusega rahul. Koguti allkirju kooli mõisa ületoomise poolt. Kooli mõisa viimise vastu oli samuti palju elanikke, kuna siis oleks kool jäänud väga valla servale. Pärast üle aasta kestnud vaidlust otsustas volikogu Palupera mõisa kasuks. Mõisahoone remonditi 1933. a suvel ning 17. septembril 1933 toimus kooli pidulik avamine. 1934. a muutus Palupera kool 6-klassiliseks ning koolis õppis 100 õpilase ringis (Postimees, 04.08.1932; 11.08.1933; 19.09.1934).
Palupera koolitare 1920ndatel
1939. a läks kool seoses valdade reformiga Rõngu valla alla. Kooli kroonika järgi muutus siis ka kooli majanduslik olukord paremaks, kuna vald hakkas kooli rohkem toetama. Nii Eesti Vabariigi ajal kui ka hiljem, nõukogude ajal, kasvatas kool suure osa endale vajaminevaist aiasaadustest ise. Koolil oli oma aed, mida aitasid korras hoida õpetajad ja kooliõpilased.
Pärast 1919. a Maaseaduse vastuvõtmist mõõdeti Palupera mõisa maad ja krun distati asundustaludeks. Palupera mõis võõrandati von Rentelnidelt 1920. a koos Koiguta karjamõisaga. Miti ja Äidu karjamõisad olid jagatud varem rendikohtadeks. Talumaade mõõtmise järel loositi need saajatele välja, kelleks olid kõigepealt Vabadussõjast osavõtnud ja seejärel Palupera mõisa töölised. Olid ka mõned, kes tulid maad saama väljaspoolt. Võis ju juhtuda, et kohalikud mõisatöölised algul kardavad maad võtta, et mine tea, kas see ikka on õige asi. Järsku tuleb mõisnik tagasi ja siis on pahandust kui palju. Asundustalud nummerdati talude asutamise järjekorras. Väiksematest kruntidest (2–4ha) asum tekkis 1920datel Palupera mõisast itta – Klaveriküla19. Suuremad (ca 20ha) talud tekkisid mõisasüdame ning kaugemal asuvate põlistalude vahele. Sageli koosnes ühe talu maa kahest eraldi tükist – põllumaast, mis asus mõisale lähemal, kuhu ehitati taluhooned ning heinamaast ja/või metsatükist, mis asus mõisast kaugemal, soisemal alal, kus põldu ei saanud harida.
Kruntide suurus sõltus enamasti sellest, kui suurt krunti keegi jõudis osta. Vähesed said talu kohe välja osta. Enamik pidi pangast laenu võtma või sai maa pikaajaliselt rendile. Enamasti ehitati uuele maale kõige esimesena laut, kuna loomad olid tollal peamiseks elatusallikaks ja nende heaolu oli kõige olulisem. Seejärel ehitati alles elumaja ning muud vajalikud kõrvalhooned. Elumaja valmimiseni elas pere endiselt mõisahoonetes. Enamik Palupera piirkonna asundustaludest sai valmis 1920ndate teisel poolel ja 1930ndate alguses.
1930ndatel oli Eestis jällegi märgatav maasoovijate tõusutrend. Kuna enamus mõisamaid oli selleks ajaks juba ära jagatud, käivitati Konstantin Pätsi algatusel asundustalude programm, mille käigus rajati uudismaatalud riigi varumaadele, mis sageli olid sood-rabad: kõigepealt kuivendati märgala, ehitati teed, jagati krundid, võeti maha puiestik ja rajati põllud ning karjamaad (Albre, 2005). 1932. a algas ka Paluperas raudteest läänes raudteejaama ümbruses Panske soo peal riigimaa kruntimine ja müük. Krundid olid väikesed – ca 1 ha suurused. Sealsetest elanikest paljud ei olnud enam endised Palupera mõisa töölised, vaid olid tulnud Paluperra kaugemalt ning enamasti ei elatunud nad ka enam põllumajandusest, vaid kaubandusest, käsitööst vms.
Suur osa uutest 1920ndatel rajatud asundustaludest, millel oli piisavalt maad, hakkasid elatuma põllumajandusest. Palupera piirkonna eeliseks oli raudtee lähedus, mis võimaldas kauba öösel rongi peale laadida ning kiiresti saata suurematesse linnadesse ja Tallinna kaudu ka välismaale. Mitmed Palupera piirkonna talud ehitati 1920ndatel üles just põllumajandussaaduste (maasikad, munad, sealiha jms) müügist saadud rahaga. Juba tsaariajal olid alguse saanud igasuguste seltside ja ühisuste (ühistute) loomine, mis peale iseseisvumist hoogustus ka Paluperas. Piima-, muna-, lihaühisused koondasid endas väiketalunikke ning toodangu turustamine oli seeläbi lihtsam. Palupera piirkond jäi sel ajal Otepää piimaühisuse alla ning siin oli kaks koorejaama (Palupera koorejaam asus Pekul ning Astuvere koorejaam Järve talus) (Postimees, 30.12.1930). Otepää piimaühisus tegeles peamiselt või eksportimisega (Rumma jt., 1925). Palupera piirkonna munatoodang läks Otepää munaühisuse kaudu Tallinna ning ka välismaale müügiks. Põllumeeste tööd lihtsustas põllutöömasinate osas koostöö tegemine – juba 1914. a oli asutatud Palupera masinatarvitajate ühisus (Rumma jt., 1925).
Lisaks põllumajandusele tegeleti Paluperas sellel ajal aktiivselt mitmesuguse äritegevusega. Paluperas oli olemas pagar A.Eichelmann (vt kaart 1), kes 1933. a esitas vallavolikogule palve lubada temal avada restoran Palupera alevikku. Volikogu aga leidis, et kõrts toob pigem halba kui head, seepärast otsustati palve tagasi lükata (Postimees, 12.12.1933). Eichelmanni majas oli ka eesti ajal mõnda aega kauplus, mis hiljem, taasiseseisvumise ajal jätkas tegevust.
Lühikest aega oli pood Vääna majas (vt kaart 1) ning teine pood Marguse majas (praegu prk Kiisleri maja). Maja teisel korrusel asusid korterid. Kauplus asus seal ka nõukogude ajal. Marguse maja vastas asub Pallavi maja (vt kaart 1). Selles majas olid üürikorterid. Eesti ajal lõpul oli ka Pallavil plaanis pood avada, kuid see mõte jäi katki.
1935. a otsustas Otepää Tarvitajate Ühisus ehitada Paluperra kauplusehoone, mis valmis Palupera jaamahoone lähedale (vt kaart 1) (Postimees, 11.03.1935). Seal asus ka sidejaoskond. Pärast II maailmasõda tuli hoonesse külanõukogu, mis koliti hiljem Teimanni majja. 1960ndate lõpust kuni 1990ndateni tegutses seal taas kauplus. Nüüd kuulub hoone MTÜle Palupera Käsitöökoda, mis tegeleb hoone renoveerimisega.
Pritsu endises kõrtsis asus veel eesti aja alguses mõnda aega hobupostijaam (vt kaart 1) (Rumma jt., 1925). Lühikest aega oli postijaamas ka 1930ndate lõpul ka riigiviina- ja piiritusekauplus, mida pidas J. Rämmal. Pritsu kõrtsi vastu ehitas Teimann 1929. a tollase Palupera aleviku uhkeima maja, mida siiani kutsutakse rahvasuus Teimani majaks. Lühikest aega oli majas restoran, kuid enamiku eesti ajast elasid majas erinevad üürinikud ning 1930–1940ndatel asus seal ka Lippingu tisleritöökoda. Tõenäoliselt ei ole Palupera piirkonnas perekonda, kellel ei oleks olnud Lippingu templiga mööblieset kodus. Perekond Lipping oli üks esimesi, kes ostis raudtee äärde maa ning hakkas sinna maja ehitama. Lippingu eestvõttel tehti ka Palupera veeühisus, mille juhtimisel hakati läbi viima maaparandustöid raudtee-äärsel alal.
Palupera keskasula aastal 1935
Vasakul Teimanni maja, paremal valge maja - Pritsu kõrts
Olulisemaks tööstusettevõtteks Palupera piirkonnas 1920ndatel oli Palupera piiritusevabrik, mis oli rendile antud eraisikule. Kui mõisaajal läks suurem osa piiritusest Venemaale, siis Eesti Vabariigi ajal viidi see Paluperast Elvasse, kus piiritus lõhnastati ning edasi eksporditi odekolonnina välismaale. Tähtsal kohal oli ka Palu auru- ja veejõuline sae- ja jahuveski, kus juba 1920ndatel oli olemas elekter (Rumma jt., 1925). Esimese vabariigi ajal ehitati Palu ülemisest veskist allavoolu teine veski (vt kaart 1), kus tehti püüli20. Lisaks töötas Paluperas ka aurujõuline laualõikus (Rumma jt., 1925).
Esimese vabariigi ajal toimusid Paluperas ka regulaarselt laadad. Laadaplats oli siis Teimanni maja ja Palupera pritsikuuri vahel. 15.12.1932 Postimehest saab lugeda: ”Palupera jõululaat kujunes keskmiseks. Kariloomade hinnad olid teiste ümberkaudsete laatadega võrreldes pisut kallimad. Paremaist lehmadest maksti 40–45 kr., halvemad 15–35 kr. Hobuselaadal oli elav tegevus. Hinnad odavad. Ohtralt oli laadale toodud ka lambaid, sigu ja vasikaid, millest põllupidajad tahavad sissetulekut hankida. Hinnad üldiselt odavad.”
1930ndate alguse majanduskriis ei jätnud ka Palupera piirkonda puutumata. Põllumajandussaaduste hinnad langesid väga madalale ning taludel oli raske endaga toime tulla. Nii läksid sellel ajal ka Palupera piirkonnas mitmed talud haamri alla. 27.09.1930 Postimehest saab lugeda järgmist: “Viimasel ajal on Palupera ja sellega ühteliidetud Arula vald kohtupristavile ja politseile tublisti tööd andnud rohkete oksjonite näol. Peaasjalikult on oksjonihaamer tabanud talumehi, kelle kariloomad on harilikuks oksjoniobjektiks tasumatajäänud riigi- ja omavalitsusemaksude ning vekslivõlgade katteks. Paaril taluomanikul on kogu vallasvara oksjoniteel maha müüdud.”
Palupera elu keskpunktiks oli vaieldamatult Palupera raudteejaam (tollel ajal Pritsu). Raudtee vahendusel käis nii peamine reisijate kui ka kaubavedu. Palupera raudteejaam valmis 1920ndate keskpaigas (lammutati 2000. a). Uue jaamahoone alumisel korrusel asus ametiruum (jaamaülem, piletikassa, pagasi vastuvõtu lett), ruumikas ootesaal ja puhvetiruum. Raudteejaam oli külaelanikele peamiseks kooskäimise kohaks. Eesti ajal tulid tihti rongid reisijatega Pritsu jaama ning siit edasi läksid huvilised bussiga (regulaarliin Otepää ja Palupera vahel käivitus 1920ndate lõpus) Otepääle erinevatele üritustele või lihtsalt suusatama ning ka Pühajärvele suvitama. 06.03.1937 Postimehest saab lugeda: “Laupäeva lõuna ajal sõitsid Treffneri gümnaasiumi vanemate klasside õpilased Otepääle suusatama. Treffneristid õpetajate saatel sõitsid rongiga Paluperasse, kust juba suuskadel siirduti Otepääle, kus ööbitakse Turistide Kodu ruumides. Seljakotid ja palitud toimetati Otepääle raudteejaama vastutulnud hobustel.”
Palupera raudteejaam 1935. a
Astrid Lemmats (Pritsu talu, Palupera) meenutab: „Puhvet oli külarahvale tõmbenumbriks – mehed käisid õlut joomas, naised juttu ajamas, lapsed saalisid edasi-tagasi. Rongi tulek oli sündmus – vaadati, kes rongilt tuli ja kes rongile läks. Lastele pakkus huvi ja seiklust manööverdavate rongidega tamburis kaasa sõita. Mõnikord kujunes sõit ootamatult pikaks – mind viis rong ükskord Udernasse välja.“
Jalgrattur Endel Ruubel autobussi juures Paluperas 1920ndate lõpus
Lisaks reisirongiliiklusele käis ka kogu ümbruskonna kaubavahetus läbi Pritsu jaama. Nii näiteks toimusid Pritsu jaamas iga-aastased riigi poolt korraldatud vilja vastuvõtud, kuhu tõid oma vilja ümbruskonna vallad. Samuti liikus kogu Otepääle vajalik kaup läbi Pritsu jaama. Tänu raudteele sai rahuaegse Eesti esimestest 17.–21. septembril 1925. a Otepää ümbruses toimunud sõjaväe manöövritest osa ka Palupera piirkond. Otepää manöövrite ühe poole juhiks oli legendaarne kindralmajor Ernst-Johannes Põdder, kelle juhtimisel oli 23. juunil 1919 saavutatud võit Võnnu all (Jürjo, 2009). Sõjaväemanöövritel oli kohal ka tolleaegne riigivanem21 Jüri Jaakson (ERA 1131. 1. 150. 105).
Kindralmajor E.-J. Põdder vägede ülevaatusel Palupera väljal
21. septembril 1925
Olulisel kohal Palupera alevikus oli iseseisvumise ja hiljem ka nõukogude ajal 1913. a Paluperra loodud baptistide kogudus. Paljud kohalikud elanikud käisid palvemajas jutlustel. Rahva seas kutsuti baptiste pistlasteks. 1993. a kolis Palupera kogudus Hellenurme ning palvemaja seisab tänapäeval tühjana.
Esimese vabariigi ajal oli piirkonnas väga aktiivne seltsitegevus. 15. septembril 1926. a asutati Palupera-Pritsu Vabatahtlik Tuletõrje Selts. Seltsi põhikirja järgi on seltsi tegevusraadiuseks „Palupera ja selle 5 km ringkond“ (ERA 1.6.14). Seltsi põhikirja allkirjastasid Paluperas August Silmus, Jaan Kits, Jaan Rämmal ja Mihkel Margus. Talumees olevat seltsile 1 ha maad annetanud ja pritsukuur valmis 1930ndate keskpaigas (vt kaart 1). Kuuris oli kaks hobuvankrit, ühel paiknes pump ja teisel veetünn. Väidetavalt oli väljakutseid tulekahjule kahel korral, esimene kord Atra külla. Poolel teel läks vankril ais katki. Kuni see asendati, oli tulekahju läbi. Teisel korral ei leitud hobuseid. Pärast II maailmasõda saadi tuletõrjeautoks GAZ AA. Hiljem kasutati pritsukuuri kuni 1991. aastani kolhoosi garaažina, kuni vald võttis hoone arvele kui omanikuta vara ning müüs Kalev Lõhmusele, kes ehitas kuuri 2005. a ümber seltsimajaks (Valgamaa pärandkultuurist, 2010).
Enne tuletõrjevõistlust Paluperas 1930ndatel. Taustal Pallavi maja
30.03.1936. a Postimehest saab lugeda: „Palupera-Pritsu tuletõrjeühingu peakoosolekul kinnitati 1935. a. aruanne ja võeti vastu 1936. a. eelarve. Kavatsuses seisab pritsikuuri ehitamine. Juhatusse valiti esimeheks M. Margus, abiks J. Miks, varahoidjaks E. Pikker, abiks O. Soots, teisteks juhatusliikmeteks J. Kits, P. Villemson, R. Kaarna, A. Kallas ja P. Mägi, peameheks F. Pallav ja abiks A. Anier.“
Tuletõrjeselts korraldas ka tuletõrjevõistlusi ja erinevaid mänge ning õppusi külaelanikele ning peamiselt noortele. Tuletõrjevõistlused oli alati huvipakkuvaks sündmuseks kogu piirkonna elanikkonnale. Võistlustel käidi ka ümbruskonna valdades.
Võrkpallimäng Palupera pargis 1930ndatel
Palupera mõisapargis käidi aktiivselt sporti tegemas ning olemas oli ka võrkpalliväljak. Pargis toimusid õhtuti tantsuõhtud ning tihti etendati Leida Miksi juhatusel näidendeid. 1930ndate teisel poolel oli Paluperas olemas oma näitetrupp. 06.08.1936. a Postimehest võib lugeda: „Paluperas on viimasel ajal võrsunud noorte hulgast hulk häid näitlejaid, kuna varemini neist oli suur puudus. Praegu isegi õpib siitpoolt noori Tartu Draamastuudios. Hiljuti naiskodukaitse Palupera jaoskonna poolt korraldatud peol mängiti näidend maaolude kohaselt kõigiti eeskujulikult. Kui noored asjaarmastajad end veel mõni aeg täiendavad, siis võivad nad eeskujuks olla teistele ümberkaudsetele ja pakkuda palju näitekunsti alal oma koduvallale kui ka ümbruskonnale.
Sügise tulekuga hakkab ka Palupera seltsielu intensiivsemaks muutuma. Nii on praegu kohalik tuletõrje selts kibedasti ametis mitmesuguste korralduste ja harjutuste läbiviimisega ning kavatseb ligemal ajal korraldada peo, mille puhassissetulek läheks vajalikkude tuletõrje abinõude täiendamiseks.“
Palupera näitetrupp 1930ndate lõpus
Astuveres oli 1930ndatel küla noormeeste poolt asutatud ka keelpillide orkester, mis kandis nime “Astuvere keelpillide orkester” (Postimees, 17.11.1933). Piirkonna noori ühendas veel Ülemaailmse Eesti Noorsoo Ühenduse Palupera osakond. 1919. a asutati Ülemaailine Eesti Noorsoo Ühendus (ÜENÜ), mis haaras peamiselt maanoori ja taotles noorte mitmekülgset arendamist ja praktiliste teadmiste andmist ning pani suurt rõhku rahvakultuuri elustamisele, sealhulgas ka sportimisele. 1940. aastaks oli ÜENÜ-l 16 000 liiget (Pajur jt., 1005). Aktiivselt tegutses ka naiskodukaitse, mis korraldas erinevaid üritusi külas. 01.08.1936 a. Postimehest võib lugeda: „Naiskodukaitse Palupera jaoskond korraldab pühap., 2. aug. end Palupera mõisa pargis laiaulatusliku eeskavaga rahvatantsude õhtu. Kuna niisuguse eeskavaga pidusid varemalt siinpool pole olnud, siis on see uudiseks, ja huvipakkuv kogu ümbruskonnale.“
ÜENÜPO lipu õnnistamine Palupera pargis 1938. a juulis
Piirkonnas korraldati ka erinevaid kursusi: põllumajandusega seotud (nt veisekasvatuse kursused) kui ka teisi elualasid puudutavaid kursusi. Nii näiteks võib 19.11.1934 Postimehest lugeda: „Lõhkeasjanduse kursus Rõngus. Eesti Masinatarvitajate Ühingute Liit korraldab 19. nov. Rõngus Astuvere külas Veskimäe talus lõhkeasjanduse kursuse. Kursusel võetakse läbi kivide ja puude juurimine ja puuistutamise aukude valmistamine. Kursuslased saavad tunnistused, millega saab osta käsituskindlat lõhkeainet. Kursus kestab ühe päeva. Algus 19. nov. kell 10 hommikul.”
Ja tegeleti ka kõige muu huvipakkuvaga: „Palupera mõisa asuniku poeg L. Puusepp valmistas oma plaani järele tuulemootori, mida kasutab raadio-akum laatorite täitmiseks. Samuti valmistas ta elektri-dünamo ise, ainult magneetraua ta ostis. Seega on valminud kodune elektrijaam, mis valgustab ka tube. Tuulemootor on üles seatud elumaja katusele.” (Postimees, 16.03.1933). Ning ka seadusevastasega: ”Palupera konstaabel paljastas hiljuti Palupera asunduses mängupõrgu, mis oli tegutsenud juba mõnda aega. ”Klubi” ümber oli koondunud ligi kümnemeheline mängijate salk, kus koos käidi raha peale kaarte mängimas. Politsei on koostanud mängijatele protokollid.” (Postimees, 21.04.1934).
Aga kui oli vaja tööd teha, siis ka tehti: ”Heinategu uuel aastal. Möödunud nädala lõpupäevil, enne lumetulekut, võis Paluperas näha veel heinalisi. Külmanud heinamaal tehti suure hoolega heina. Heinalised olid end kõvasti ”sisse pakkinud”, läkid peas ja labakindad käes. Tehti nimelt kuivanud hädalheina, mis läheb loomade aluspõhuks.” (Postimees, 10.01.1933)
