Baltimaile tungivad sakslased tõid endaga kaasa roomakatoliku ristiusu ja koos taanlastega alistasid eestlased sõjaliselt aastail 1208-1227. Kui kuni XIII kuulusid päritavad põlispõllud üksikperedele, siis pärast maade vallutamist hakkasid Saksa feodaalid paremaid maid mõisa valdustesse võtma. Kohalikud talupojad suruti metsamaadele või võsastikku, talupojad muudeti pärisorjadeks, nad pidid maksma kümnist, millele lisandusid peagi maksud kirikutele, kohustus ehitada kirikuid, linnuseid jms. Mõisate härrasemajad olid keskajal (13. saj. algus – 16. saj. algus) tagasihoidlikud, talupoegade elamutest küll suuremad, kuid ilma korstnata ehitised. 15. saj. teisel poolel sai mõisate asutamine suurema hoo. Uute mõisate rajamine nõudis talupoegadelt järjest suuremat tööpanust, mis pressiti talupoegadelt välja teopäevade vormis. Keskaja lõpul muutusid talupojad sunnismaisteks. See tähendas, et talunikud ei tohtinud ilma mõisniku loata oma talusid müüa ning talu pärandati kohustuslikus korras talumehe pojale.
Vana-Liivimaa ja Venemaa suhete teravnemine viis Liivi sõjani aastail 1558–1583, mil sekkusid teisedki naabrid. Eestlaste asuala jagati kolme naabri vahel: Põhja-Eesti sai Rootsile, Lõuna-Eesti kuulus Poolale ja Saaremaa läks Taanile. Järgmise poole sajandi jooksul lõi Rootsi võitluses Poolat ja kogu Eestis valitses 1629. aastast Rootsi aeg.
Sõja-aastatest toibumise tegid raskeks 1690ndate nälja-aastad: rahvastik vähenes 300 000 inimeseni. Baltimaad jagatati kaheks provintsiks: Eestimaa hertsogkonnaks ja Liivimaa kindralkubermanguks. Läänistute vähendamiseks ja kadunud maksutulude tagasitoomiseks viis Rootsi kuningavõim, vaatamata Balti aadli vastuseisule, 17. saj. lõpus läbi suure reduktsiooni, millega äravõetud valdused renditi aadlile. Eesti oli Rootsi suurriigi viljaait. Pärast reformatsiooni tuli Lutheri vaimus tähelepanu pöörata rahva õpetamisele. Inimesed pidid ise ja oma emakeeles saama süveneda jumalasõnasse, Piiblisse. Maapiirkonna rahvaharimine sai tuule tiibadesse ja sündis eestikeelne kirjandus. 1632. aastal asutati Tartus ülikool. 17. saj. lõpul hakati kuninga käsul iga kiriku juurde rajama talurahvakoole. ”Vana hea Rootsi aeg” lõppes, kui venelased okupeerisid Eesti 1710. a. Põhjasõjas. Truudusevande vastu tagastati aadlile reduktsiooniga võetud valdused ja eestlased vajusid sügavale pärisorjusesse. 18. saj. keskel sai hoo uhkemate mõisahäärberite ehitamine ning Saksa aadli omavalitsuskord jõudis oma tippu. Mõisamaade hulk kahekordistus. Mõisamajanduse selgroo moodustas endiselt viljakasvatus. Viljamüügi kõrval oli mõisamajanduse teiseks tuluallikaks viinapõletamine. Viin läks ekspordiks ning mõisnikud müüsid omaenda kõrtsides seda ka talupoegadele. Ida-Eestis oli oluliseks tuluallikaks ka nuumhärgade kasvatamine viinapõletamisest ülejääva praagaga. Üles kasvatatuna läksid härjad Peterburgi turule müügiks – ja seda omal jalal.
Talurahvakoolide asutamine iga mõisa juurde sai hoogu Liivimaal pärast 1765. a. koolipatenti ning Eestimaal 1786. aastal. 18. saj. teisel poolel hakkasid haritlased sekkuma agraarküsimuste aruteludesse. Talupoegade halvale positsioonile pöörasid tähelepanu nii rüütelkonnad kui ka tsaarivõim. Pärast aadli nõussesaamist kinnitas keiser 1816. a. Eestimaa ja 1819. a. Liivimaa talurahvaseaduse. Nende alusel pärisorjus kaotati ja talupojad said isiklikult vabaks, kuid mitte omandiõigust maale. 1849. ja 1856. a. seadused parandasid talupoegade olukorda, passimäärus aastast 1863 andis liikumisvabaduse. Aastal 1868 mindi üle ainuüksi raharendile. Talumaade päriseks ostmine sai hoogu. Põllumajanduses tehti uuendusi, algas Eesti industrialiseerimine.
Rahvuslik liikumine alustas võidukäiku esimese üldlaulupeoga 1869. a. Tekkis rahvus. Ühiskondlik tegevus koondus lauluseltsidesse, muusikakooridesse ja karskusseltsidesse. 19. saj. lõpul hakkasid Ameerika odava vilja tõttu teravilja hinnad langema ning Eestis orienteeruti ümber piimakarja kasvatamisele ning piimatoodete ekspordile. Raudteed tõid 19. saj. lõpul suure muutuse inimeste ja kaupade liikumisse ning 20. saj. algul ilmusid Eestisse ka esimesed automobiilid (Zetterberg, 2009).
Pärast sakslaste sissetungi jäi Palupera piirkond Tartu piiskopkonna alale, hiljem on haldusjaotus korduvalt muutunud, kuid pärast 17. sajandit on piirkond suurema osa ajast kuulunud Liivimaa kubermangu. Keskaja alguseks kujunesid Ugandi maakonnas välja kihelkonnad. Palupera piirkond jagunes Otepää ja Rõngu kihelkonna2 vahel.
Sellest ajast on vanima asustuse märgid säilinud Atra küla lõunapiiril. Kunagise Astuvere kooli lähistel asuv maa-alune kalmistu ”Lüllemägi” arvatakse olnud kasutuses 13.–18. sajandil (vt kaart 1).
Mõisate rajamine algas nähtavasti juba 13. sajandil. Piirkonna vanimaks mõisaks võib pidada Atramõisat (Hater), mis oli Tartu piiskopi lauamõis. Tartu piiskopkonna läänimõisatest on ühe vanimana ära märgitud ka Astuvere (Hastiver) 1449. a. 3 Enne Liivi sõda oli aga piiskopkonna alal kindlasti olemas ka Palupera(Palloper) mõis (Varep, 1987).
1486. a pärineb Diedrich von Tiesenhauseni poegade poolt sõlmitud pärandijaotusleping, mille järgi poeg Hinrick päris Wats-nimelise (teises ärakirjas kokku kirjutatud sõnaga ”mõis”: hofftowets) mõisa koos kõikide selle juurde kuuluvate küladega, nimeliselt Mõnuste, Koorvere ja Salu koos veskiga (Monnes (Mons)4, Korever (Korkuer), Sallo mit der Heyden molen5). Wats-nimelisele mõisale kuuluv küla oli hiljem Palupera ning Arula mõisa all ning kandiski ise hiljem edasi Arula nime (GU I, 570. S. 531; cit Puss, 2010). Järelikult ka veel aastal 1486 polnud Palupera mõisa rajatud ning see pidi toimuma umbes järgmise poole sajandi jooksul (Puss, 2010).
Külade kohta on andmeid keskaja algusest vähe. Tartu piiskopkonna maaraamat ei ole säilinud. Andmeid külade kohta leidub peamiselt läänikirjades ning mõnes muus ürikus. Juba 1382. a nimetatakse Hellenurmet (Helvenorme) Tiesenhausenitele kuuluva külana. Samale sugukonnale kuulus ka Astuvere, kuid ürikuis esineb see nimi veidi hiljem. Üldse võib enamiku Otepää ümbruse külade nimesid leida juba Liivi sõja eelseist ürikuist (Varep, 1987). Nii Liivi sõja kui ka Põhjasõja ajal sai Palupera piirkond sõjategevuses üsna tõsiselt kannatada, kuna Otepää ja Rõngu ümbruses käis aktiivne sõjategevus (Puss, 2010). Suur osa taludest jäi sõdade ajal tühjaks.
Astuvere (Hastofer) kuulus Rõngu kihelkonda. Selle nime esmamainimine külana on 1449. a (Bunge ja Toll, 1857; cit Feldmann ja Mühlen, 1985). Astuvere oli mõis, mis kuulus Tiesenhausenitele. Poola-aegses inventaris (1582. a) on Astuvere olnud Hastfier, 1601. a revisjonis Astofer. Poola kuningas Stefan Bathory ühendas esialgu Astuvere majandusmõisa Sangastega, hiljem andis aga jesuiitidele. Rootsi ajal andis Gustav Adolf mõisa Samsonitele. Arvatavasti kaotati mõis 17. saj lõpul Rootsi kuninga poolt läbi viidud reduktsiooni käigus ning jäi sellest ajast Suure-Rõngu mõisa alla. Vanim säilinud kaart, kus Astuvere peal, on rootsiaegne katastrikaart, mille mõõdistamistööd toimusid aastatel 1681–1684 Liivimaa maamõõduinspektor Arnold Emmerlingi käe all. Otepää, Puhja, Rannu ja Rõngu kihelkondadega kaart on aastast 1684 (EAA 308. 2. 92) (vt kaart 2). Kahjuks ei ole selle kohta olemas leppekirjade seletust, kuid siiski saab kaardilt välja lugeda mõisasüdamed ja kirikud, mis on märgitud stiliseeritud maja sümbolitega ja talud punaste punktidega. Olemas on ka mõisate ja külade piirid, teede- ja vetevõrk. Näiteks tänapäeval Astuvere külast alguse saav Purtsi jõgi on kaardil nimetatud Astawer oija. Põhilise külakeskuse moodustavad praegused Oolekse (kunagine Allekase), Nurme (Põdra), Peotre (Rehe) ja Kolga talud. Küla keskusest põhja poole jääb Savi talu, millest omakorda läände jääb Vanakubja ning Lülle veski ning Söödi talu.
1782. aastast on säilinud ka Astuvere mõisa kaart (EAA 308. 6. 107), kus mõis ja talud on eristatud stiliseeritud maja sümboliga. Olemas on kihelkonna ja mõisa piir, külateed, sillakohad, vetevõrk. Kaardil on olemas needsamad talud, mis 1684. a kaardil.
1859. a Palupera mõisa kaardil on Suure-Rõngu mõisa Astuvere karjamõisa alla kuuluvaks märgitud ka Atramõisa küla Sakerja piirkond, mis tõenäoliselt on hiljem ostetud Palupera mõisale. 1909. a Tartumaa teedevõrgu kaardil on Astuvere mõisa keskuseks märgitud Söödi talu Atra küla külje all.
Atra (Atramõisa) küla Sepa ja Miku-Petruse talude kohal (vt kaart 1) asus keskajal Tartu piiskoppide lauamõis ning küla oli endine osa Suure-Rõngu mõisast, mis juba piiskopi valitsuse ajal oli von Tödwenite (Toedwen) käes. Keskajal olevat Miku-Petruse talu kohal asunud ka klooster. Rahvajutu järgi olevat Rõngu lossi (Lossimäe) juurest viinud maa-alune tee Atramõisa. Poola ajal andis Stefan Bathory selle jesuiitidele (Rumma jt., 1925). Poola hingerevisjonis 1582. a on Atra nimega Hater (Feldmann ja Mühlen, 1985). Gustav Adolf annab mõisa Samsonitele. Langes see arvatavasti 17. saj lõpul reduktsiooni alla, on pärast seda Suure-Rõngu mõisa Astuvere karjamõisa alla kuulunud ning hiljem Palupera mõisa külge jäänud. 1684. a rootsiaegsel katastrikaardil (vt kaart 2) on olemas talud Atra küla Sakerja piirkonnas. Atra küla keskuse moodustasid Sepa (kunagine Miku-Petruse) ja Villemi-Sakerja talu ümbrus. Keeruline on täpsemalt öelda, milline taludest on kaardil. Lisaks on Atras Soe talu, Kitse talu ja Piiri (kunagine Oriku-Jakobi) talu.
Palupera (Palloper, Paliaper)6 karjamõisad: Pärdi (Perdo), Koiguta, Äidu (Eidu), Miti (Mitri, Bethel I. S. 78.; cit Puss, 2010). Aasta hilisemast ajast on pärit veel üks märge Paluperast. Nimelt Lundi Ülikooli raamatukogus on säilinud Daniel Hermanni album10, kus on Palupera mõisniku Friedrich Dückeri sissekanne 14. augustist 1583 pooleldi ladina, pooleldi eesti keeles: Cum Dies Iouat, Tunc Mamees Hebbese Iotap. Eesti keeles kõlaks see: ”Kui päev jõuab, siis maamees hobuse joodab” (Helk, 1974).
Palupera mõis kuuluski 16. saj Friedrich Dückerile. 1560ndatel päris mõisa tema poeg Friedrich juunior, kelle sissekanne on ka Daniel Hermanni albumis. 1586. aastal päris Palupera mõisa omakorda tolle poeg Georg von Dücker (Särg, 2009). 1588. a on mõis läinud poolakale Broniowskile (Frydrycha Dykiera dobra P. Broniowski dzierzy) (Polnische Akten, I. S. 248-9; cit Puss, 2010).
1626. a kinkis kuningas Gustav II Adolf mõisa ooberstleitnat Reinhold Fabian von Fersenile (1594–1649) Sipalt, kellele kuulusid ka Abja ja Laupa mõis. Abiellus ta Dorothea von Wrangelliga ning neil sündis kaks poega. 1628. a revideerimisel leiti, et Pallopoene oder Dueckershoff mõisa piirid oli üks korda üks miili. Mõisa enda kasutuses oli kaheksa saksa adramaad (160 ha). Mõisa keskuses oli kahe kordne häärber kambritega külgedel (eine duppelte Herberge mitt Cammeren auf der Seitten), kaks rehte, ait, Volandt ning saun. Mõisa maadel oli järv nimega Kann Jerw ning see kuulus pooleldi Arula mõisale. Veskeid oli kaks: Tari Moeller Wessky ning Pallo Wessky. Otepää tee ääres oli kõrtsikoht (Das Dorpater Land 1624/27. S. 113; cit Puss, 2010).
1649. a päris mõisa Reinhold Fabian von Ferseni noorem poeg Hans von Fersen (1625–1683), kellest sai hiljem Tallinna komandant ning veelgi hiljem Riia kuberner. 1674. a sai Hans von Fersen koos feldmarssalist noorema venna Fabian von Ferseniga vabahärra Fersen von Cronendahli tiitli. 1651. a abiellus ta Katharina Elisabeth von Burtiga. Naine suri 1666. a ning Hans von Fersen abiellus teistkordselt 1669. a Anna Helene von Thiesenhauseniga.
 |
| Reinhold J. von Fersen |
Tõenäoliselt Hans von Fersen Palupera mõisas ise kunagi ei elanud ning võimalik, et see oli välja renditud. Parun Hans von Fersenilt redutseeriti Rootsi riigile koos mitme teise mõisaga ka Palupera. Suur osa redutseeritud mõisadest anti nende senistele omanikele rendile, kuid kuna on võimalik, et Fersen oli mõisa juba enne välja rentinud, võis seda nüüd riigilt rentida keegi teine (Puss, 2010). Pärast Hans von Ferseni surma päris mõisa tema poeg Reinhold Johann von Fersen (1646–1716), kellest sai 1712. a Rootsi krahv. Temale kuulusid ka Maardu ja Jõelähtme mõis (Särg, 2009). Enamuse oma elust veetis ta Rootsis. Palupera mõis oli ka siis suurema osa ajast välja renditud.
1684. a rootsiaegsel katastrikaardil on märgitud ka Palupera mõis, kuid selle lähimas ümruses talusid ei ole va üks talukoht mõisast põhja pool, mis võib olla praegune Soka-Kuusiku piirkond, kus on talud märgitud ka 19. saj alguse kaardil (vt kaart 3). Tavaliselt rajatigi mõisad olemasolevatest küladest kaugemale ning talud tekkisid Palupera külla veidi hiljem.
1706. aastast pärineb Palupera mõisa kohta ka üks huvitav kirjavahetus. Nimelt kirjutas jalaväekapten Jochim Diecks asehaldurile Pärnusse, et ta oli 1702. a võtnud Palupera mõisa omale rendile ning mitmel järjestikusel aastal ostnud seemnevilja ja selle maha külvanud, kuid sõjategevuse käigus oli saak mitu korda hävinenud ja nüüd tahtvat vaenlase poolt ametisse pandud mõisavalitseja Andreas Schütz sellesama tema vilja omastada. Lisaks kaebas ta Schützi omavoli peale, et too olla lasknud talupoegadel ehitada kolm kõrtsi, kus ta oma õlut müüs. Lisaks ta jälitanud talu poegi ning käskinud neil rohkem tööd teha kui rootsi ajal (EAA.567.3.47, L 5-6; cit Puss, 2010). Asehaldur päris aru ka Schützilt, kes kirjutas põhjalikus vastuses oma nägemuse toimunust. Tema oli söestunud mõisa ise üles ehitanud, mõisa talli, aida ja küüni samuti, lisaks maksis ta ehitusmeistrile veski parandamise eest. Ta leidis, et temalt vilja äravõtmine oleks ebaõiglane ning seaks ohtu tema ülalpidamise (EAA.567.3.47, L 9-10; cit Puss, 2010). Diecks jätkas Schützi süüdistamist ning Schütz vastas sellele veel oma kirjaga, kuid toimikus puudub lõplik otsus (EAA.567.3.47, L 12; cit Puss, 2010).
Pärast Reinhold Johann von Ferseni surma läks mõis üle tema pojale krahv Hans Reinhold Fersenile (1683–1736), kes 1720. a sai Svea õuekohtu presidendiks. Ka tema ajal oli Palupera mõis välja renditud.
Kui Palupera mõisa 28. märtsil 1721 revideeriti, pandi selle valdajana kirja kapten ja Pärnu maakohtu assessor Christer Franz de Grave (AIS, 30.08.2010; cit Puss, 2010). Mõeldud oli sellega rendiomanikku. Mõisavalitseja oli tollal Berend Johann Tobbi. Revideerimiseks kutsuti Rõngu ja vannutati peale tema veel kubjas Segge Peep, kilter Chriska Andres ning õigusmõistja Hanso Andres. Nad Reinhold Johann von Fersen kinnitasid, et Palupera mõisa hooned olid varasema vaenlase sissetungi tagajärjel maha põletatud, nüüd aga peaaegu täielikult uuesti üles ehitatud. Mõisa põllud olid varem tühjad, nüüdseks olid aga suuremas osas jälle kasutusele võetud. Mõisa juures oli ühe käiguga vesiveski ja üks kõrts (RGADA.274.1.172:360–361, L 365–6; cit Puss, 2010).
 |
| Franz W. von Rennenkampff |
28. novembril 1722 restitueeriti küll Palupera ja Kammeri mõis krahv Hans von Fersenile, kuid tingimusel, et ta võib need mõisad saada endale tagasi, kui annab truudusvande vene alamana. Vastupidisel korral võis ta aga Uusikaupunki rahuga määratud aja jooksul mõisad maha müüa. Seetõttu müüski krahv Fersen mõlemad mõisad 24. juunil 1723 kapten Franz Wilhelm von Rennenkampffile (1678–1727) 8000 taalri eest (Stryk, 1877; cit Puss, 2010).
 |
| Karl A. C. Bruiningk naise Marie M. Hübneriga 1846. a |
Franz Wilhelm oli abielus Maria Sophie von Liphartiga ja neil sündis seitse last: neli poega ja kolm tütart. Pärast Franz Wilhelmi surma 1727. a päris mõisa tema noorim poeg, kapten Christer Magnus von Rennenkampff. 1786. a müüs ta mõisa 45 000 rubla eest kreisikohtunik Karl Gustav von Samsonile (1750–1825). 1795. a ostis mõisa maamarssal parun Gustav Friedrich Rosen (Särg, 2009), kes müüs mõisa 1818. a edasi parun Karl Axel Christer Bruiningkile (1782 Hellenurme–1848 Tartu), kes oli Hellenurme ja Päidla mõisniku Ludolf August Bruiningki ainus poeg. Elas ja õppis ta nooruspõlves Saksamaal, 1802. a. oli ta oma isa surma järel asunud maale oma mõisaid (Hellenurme, Vorbuse, Palu pera jt.) valitsema. Oli nooruspõlves vaimustunud Garlieb H. Merkeli vaadetest. 1797. aastal, kui ilmus Merkeli raamat ”Lätlased”, kirjutas Bruiningk Merkelile: ”… nagu ma kuulen seks on mõjunud, et Liiwimaal pärisorjus ära kasutatakse, milleks üksi veel keisri luba olla oodata. Juba tihti olen ma selle pärast õhanud, kui wäga inimesesugu alandatakse. Oh, võiksin ka mina midagi nende vaeste orjade hääks teha, ma tahaksin õnneline olla! Kas ei ole need, keda meie põlgame, keda meie maha rõhume, ka meie kaasinimesed? Kas ka neile Looja needsamad õigused ja sellesama lugupidamise ei ole annud, nagu meilegi! Oh Jumal, kuis võib inimest enam alandada, kui rõhutud veulooma, kui teda armuta ta naese ja lapse käest ära kiskuda, teda peaaegu ära nälgida lasta, et ta ennast ära vaevaks võera õnne eest! Ma imestan selle halastamata meele üle!” (Lipp, 1899).
Bruiningk avaldas suurt mõju mõisate põllunduse reformimisele, tuues sisse eri nevaid uuendusi. 1814. a avaldas ta kirjatöö, kuidas talurahva elumaju parandada (Bruiningk, 1913). Tema juhendamisel ehitati 1830. a Hellenurme mõisa aedniku maja, koolimaja (praegu asub seal Palupera vallavalitsus). Samuti ehitas ta 1840. a Hellenurme mõisa villaveski, mis oli üks Baltimaade esimesi villavabrik-villakraasimistöökodasid (tänapäeval on säilinud ainult varemed). Tema juhendamisel istutati ka puude alleed Hellenurme ja Palupera mõisate teede äärde.
Aastatel 1833–1847 oli Bruiningk Liivimaa maanõunik. Temast sai ka rahvakoolide eestkostja. 1835. a valmis tal plaan rajada Väike-Rõngu mõisa alla Kapta tallu koolmeistrite seminar, kus pidi ühtlasi antama ka põllumajanduslikku haridust. 1839. aastal oli valmis ka kooli tööplaan, mille K.A.C. Bruiningk ja Rõngu õpetaja Friedrich Ernst Moritz olid teinud ja saatnud kinnitamiseks kõrgematele võimudele. Kuid kahjuks jäi kooli rajamine pooleli, sest 1833. a rahvahariduse ministriks saanud Sergei S. Uvarov soovis säilitada seisusliku hariduse põhimõtted ning pidas oluliseks õigeusu rolli hariduses (Lipp, 1899). Bruiningk oli abielus Marie Margarete Hübneriga. Neil sündis seitse last (Bruiningk, 1913).
Karl Axel Christer Bruiningkil oli oluline roll eestlaste vabanemise ja talupoja koolide loomises. Ta püüdis parandada talupoegade majanduslikku olukorda, nõudis pärisorjuse kaotamist ja talurentnikele pärandatava maakasutusõiguse andmist ning astus lõpuks 1846. a kohaliku Eesti koguduse liikmeks. Maetud on ta Eesti surnuaeda – Tartusse Raadile.
 |
| Karl B. Bruiningk naise Emilie Wulfiga 1845. a |
1835. a pärandas Karl Axel Christer Bruiningk Palupera mõisa oma vanimale pojale Karl Baron von Bruiningkile (1804 Hellenurme–1869 Sillamäe), kes õppis St. Peterburgi ja Tartu gümnaasiumis. 1822. a astus ta Tartu Ülikooli õppima õigusteadust. Seejärel õppis Piirsalu mõisas praktilist põllumajandust. 1825. a abiellus Juliane Sophie Baronesse Üxkülliga, kes suri aasta hiljem Paluperas. 1829. a abiellus Karl Baron Bruiningk Ida Emilie Wulfiga. Neil sündis kuus last. 1860. a Ida Emilie suri ning aasta hiljem abiellus Karl Baron Anna Panowiga.
Bruiningkide suguvõsa oli väga eestimeelne ning toetas igati eesti talupoja elu parandamist ja arengut ning vabakssaamist. Kohalike talupoegade suhtumist oma mõisnikku kajastab hästi talumehe Wiraku Märdi kiri ajalehe ”Meie Aastasada” toimetusele 1907. aastal: ”Armas ”Aastasada!” Te olede nüid küll mulle juba paari kirja pääle kaunis kalgiste wastanu, aga – ega mia ennäst äräirmute ei lase, mul on südä kõwa. Ma masse iki eilä lehe eest raha ärä, nüid olede nagu po lest saadik miu palgaline ja peade iki raasike miu tahtmist tegeme kah. Seekõrd taas ma tede kaudu tõiste käest midägi tääda, sest ega te – olgu te nõnda targa ku tahes – iki kikke asju esi tääda ei wõi kah.
Ma lätsi eilä linnan käwwän ka Tartu matuseaia pääle wana Hurt’i auda waateme. Sõkksi terwe surnuaia läbi. Nime ega risti küll weel pääl es ole, aga löüsi ikki wiimäti kätte kah. Araku uwwe kabeli kõrwa, ku waist mõni tõine mees miu wiisi ka ei tää. Aga, ega ma sellest es taha kõnelte, waid mikkekist muust.
Ku ma wana Janseni awwa mant är’ kääni ja äänt kätt aia weert mööda lätsi - ilus lai uulits, peris ää kõndi. Kõrrage – uulits otsan, raud aid tee pääl ehen. Sai iki ahtikest rada möödä ka waewalt möödä, aga süda tuli täis: miande äbemede inimene oma aia siia tõistele tee pääle risti ette om tennü?! Nakasi waateme ja wõti kik alwa sõna ja kurja meele tagasi. See oli parun Bruiningk’ide perekonna matusepaik. Kas te tääde: üits Bruiningk, Karl parun, oli inimese armastaja ja mede sõber, ta oli – kui mitte edimene, sõs kindamaste üits edimestest, kes oma mõiside pääl, Penujan ja Palupäran talud mede inimestele wäega odawe innage ära müüs. Ma olen ka wanasti Penuja mees ja Penuja ja Paluperä mehe tääwe, mis Bruiningku nimi neile tähendeb.
Kas nüid mõni tääb ütelte, kudas om Bruiningkide perekond Eesti surnuaia pääle saanu ja kas puhkab ka Penuja ja Paluperä Karl parun Bruiningk siin? Ku ta siin puhkab, sõs tääs ometegi Penuja ja Paluperä mehe mõnikõrd temä awwa manu tulla, tääs mõni tõine muu wanatmoodu, miusugune inimene siin mütsikese maha wõtta, peaateme jäiä ja mõtelte: Siin makkab üits kallis inimene ja mede rahwa äätegija.
Üte ilma uhkusete inimese na om ollu, nee Bruiningku. Juba et na mede sekkä magame tulliwe, kuna saksa surnuaid säälsaman aia taga kõrwan om. Ja - mõne kiwi pääl om ”paruni” nimi, mõne pääl paljas ”von” ilma parunite, ja mõne kiwi pääl om paljalt ristinimi ja perekonnanimi, ilma kige ”paruni” ja ”vonni” nimetemisete. Nagu iki inimene ja muud midägi. – Imeliku mehe! Kas tääb neist mõni midägi, – neist Parun Bruiningkidest siin Tartu Eesti surnuaia pääl!” (Meie Aastasada, 11.07.1907).
13. juuli 1907. a ajalehes ”Meie Aastasada” ilmus ka vastus sellele kirjale, kus viidatakse, et haud Tartu surnuaial ei ole mitte Karl Baron Bruiningki haud, vaid tema isa Karl Axel Christer Bruiningki haud.
1869. a Karl Baron Bruiningk suri ning mõis pärandus tema pojale Karl Fried rich Baron Bruiningkile, kes müüs mõisa 1870. a 140 000 rubla eest kolleegiumi registraator11 Magnus Matthias Fuchsile (1823–190?), kes oli abielus Caroline Louise Reimeriga. Neil sündis üheksa last. Caroline Louise surma järel abiellus ta Henriete Caroline Schwartziga 1861. a ning neil sündis kümme last. Mõisas töötas Fuchsi ajal tellisetehas, sepikoda, Paluveskis auru- ja veejõul töötav jahu- ning saeveski, lubjapõletusahi, laudad, tallid (Suuder jt., 1997).
Pärast Matthias Fuchsi surma ostis 1910. a märtsis Palupera mõisa 240 000 rubla eest Ludwig von Renteln, kelle käest mõis võõrandati 1920. a.
Palupera mõisaansambel terviknähtusena kujunes välja oma põhielementides ja ilmes 18. saj teisel poolel. Mõisaansamblis on kesksel kohal härrastemaja, mille vahetusse lähedusse jäid aidad, tallid, tõllakuur, mis ühtekokku olid mõisaasula nn puhtamaks pooleks. Peahoone ees asetsesid peaväravad, selle taga väike pargiosa koos auringiga. Otseselt majandusotstarbelised ehitised – laudad, tallid, piimaköö gid moodustasid omaette funktsionaalseid gruppe ning olid viidud härrastemajast eemale (Suuder jt., 1997).
Mõisa peahoone (vt kaart 1) oli juba 17. saj algul kahekordne häärber kambritega külgedel (Das Dorpater Land 1624/27. S. 113; cit Puss, 2010). Põhjasõjas põles hoone aga maha ning ehitati uuesti üles (EAA.567.3.47, L 9-10; cit Puss, 2010). Sellest ajast pärineb arvatavasti praeguse hoone ühekorruseline põhikorpus koos keldriosaga. Hiljem on hoone välisilmet ja siseruume korduvalt muudetud (Suuder jt., 1997).
G. A. Schultzi litograafia Palupera mõisast 1858. a
Karl Baron Bruiningki ajal 1850ndatel sai Palupera mõisa peahoone olulisi täiendusi ning ehitati uhkeks häärberiks. Lõuna-Eestis kulmineeruski massiline mõisate ehitus- ja ümberehitusperiood 19. saj keskel. 1930ndatel seoses kooli kolimisega mõisahoonesse lammutati hoone keskosast 19. saj teisel poolel moes olnud romantiline, romaanipärases stiilis vaatlustorn ning hoone vasaku tiiva küljes asunud talveaed.
 |
| Palupera mõisa tiik 1939. a |
Mõisa juurde rajati ka mõisapark ning kuus geomeetriliselt kujundatud mõisatiiki, millest üks oli preilide ning üks härra tiik. Kolmel tiigil oli tellistest põhi ja kõik nad olid omavahel ühenduses. Kõige läänepoolsemat tiiki on hiljem kasutatud lina leotamiseks, mis rikkus tiigivee. 1950ndatel kasutati tiike aktiivselt uisutamiseks.
Mõisa töölised ehk moonakad12 elasid mõisa moonamajas, mis asus mõisa hoonest natuke lõuna pool (vt kaart 1). Moonamaja oli väga suur hoone, kus oli suur köök, sahver, ait, hoiuruum, kolm tuba, esik, laut ja saun. Peale mõisamaade krundistamist jäi moonamaja Lillevälja talu maadele ning lammutati 1960ndatel aastatel. Palupera mõisal asus moonamajasid ka mõisasüdamest kaugemal. Nii olid moonamajad igas karjamõisas. Lisaks oli Palupera mõisa moonamaja ka praeguse Atra küla Kõrgemäe talu maadel.
Palupera mõisa moonamaja 1960ndatel
Mõisas oli tööl ka eraldi aednik ning tema tarbeks oli ehitatud 19. saj teisel poolel aednikumaja, mis oli suur kahekordne ehitis mõisahoonest lõunas (vt kaart 1). Mõisa juures aiamaal kasvatati kõikvõimalikke aiasaadusi. Mõisahoone kaguotsa küljes asunud talveaias kasvatati ka eksootilisemaid taimi. Aednikumaja lammutati 1960ndatel aastatel.
Palupera mõisa aednikumaja 1920ndatel
Palupera mõisaansamblisse kuulusid veel mõisa ait, linnumaja, piiritusevabrik ja kuivati-elamu. Mõisa ait asub mõisasüdamest natuke eemal (vt kaart 1) ning on ehitatud tõenäoliselt Matthias Fuchsi valitsemise ajal 19. saj lõpul. Linnumaja on samuti ehitatud 19. saj lõpus või 20. saj algul ning mõisa ajal kasvatati seal jahilinde. 1920ndatel tehti linnumajja meierei. Ludwig von Renteln ehitas mõisa juurde ka 1910. a piiritusevabriku, kust tsaariajal veeti viina üle Pihkva järve Venemaale. Iseseisvumisperioodil 1920ndatel oli piiritusevabrik üks olulisemaid tööstusettevõtteid piirkonnas (Rumma jt., 1925). Palupera mõisa kuivati-elamu kuivatiosa oli ka mõisa ajal kuivati. Mõisa ajal tuli kuivatisse igaüks oma puudega, küttis, kuivatas ja lahkus. Elamu osas elas mõisa töötajate eliitkiht. Kuivatipoolses küljes elasid rentnikud. Kelder kuivati all oli maakivist võlvkelder.
Palupera mõisa piiritusevabrik tänapäeval
Palupera mõisa kuivati-elamu tänapäeval
Palupera mõisa kalmistu asub umbes 1,5 km Palupera mõisast Hellenurme poole kulgeva maantee äärses puudesalus (vt kaart 1). Kalmistu on märgitud ka 1859. a Palupera mõisa kaardile (EAA 3724. 5. 2960). Tänapäeval on kalmistu praktiliselt hävinud. Säilinud on kalmistule viiva pärnaallee algus, kalmistut ümbritsev kõrge muldvall ja väravapostid koos ühe ristialusega. Kahjuks pole ka enam täpselt teada, kes kalmistule on maetud. Erinevatel andmetel on kalmistule maetud järgmised inimesed:
Karl Baron Bruiningki esimene naine:
Juliane Sophie Baronesse Bruiningk (Üxküll) (1804–1826)
Karl Baron Bruiningki ja Ida Emilie Wulfi kaks ristimata poega:
N. N. Baron Bruiningk (15.05.1835–15.05.1835)
N.N. Baron Bruiningk (2.06.1836–22.08.1836)
Palupera mõisnik:
Matthias Fuchs (1823–190?)
Matthias Fuchsi poeg ja tütar:
Max Oskar Fuchs (1867–1870)
Lisbeth Anna Fuchs (1882–1890)
Miti (Mitti, Mitri, Bethel) asustati ja kujunes välja Palupera mõisa karjamõisana. Miti küla on läbi aegade olnud üsna metsane ala ning ka praegune asustus on seal väga hõre. 1684. a kaardil on Mitis ainsa taluna märgitud talukoht praegusest kruusakarjäärist mõnisada meetrit lõuna pool. Arvatavasti tekkisid talud sinna alles karjamõisa rajamisega, mis tõenäoliselt toimus alles 19. sajandil, kuna 19. saj alguse kaardil ei ole Mitis tihedamat asustust veel märgitud. Küll aga on olemas Pallo praeguse Arula teeristi kohal, kus asus ka Pallo kõrts. 1744. a adramaarevisoni kohaselt võis aastas Pallo kõrts müüa 25 vaati õlut (RGADA.274.1.212/7:71-73, L 655-656p; cit Puss, 2010). 19. saj algul oli olemas ka juba Palu veski13, mis siis töötas ainult vesiveskina (vt kaart 1 ja kaart 3). Hiljem läks veski osaliselt üle aurujõule. Mitmete allikate andmetel asus 19. sajandil Mitis umbes praeguse Eedeni talu kohal Bethel-nimeline asundus (EAA 3724. 5. 2960). Sellest natuke läänepool asus 1859. a karjamõis. Selle järgi kutsuti ka Miti karjamõisa veel 1909. a Betheli nimeliseks karjamõisaks (EAA 1874. 1. 2578. 8; Feldmann ja Mühlen, 1985).
Betheli (tõlkes „jumala maja“) nimelise kodu14 „rajas 1821. a hernhuutlane15 Christian Friedrich Schmidt Rõngu kihelkonda Hellenurme mõisa maale keset sügavat metsa“ (Postimees, 08.07.1944). 1821. a kuulus aga Hellenurme ja Palupera mõis Karl Axel Christer Bruiningkile. Kuna Hellenurme oli peamõis, siis oli tihti tavaks nimetada mõisa alasid peamõisa järgi. Schmidt töötas 19. saj algul erinevates mõisates koduõpetajana ning enne Betheli rajamist oli ta koduõpetaja Hellenurmes Karl Axel Christer Bruiningki juures, kes oli samuti hernhuutlane. Hellenurme mõisas oli ta pidanud enda juurde võtma õpetada mõnede vabade eestlaste lapsi. Kui ta asus Bethelisse, olid vanemad palunud lapsi sinna kaasa võtta, millega ta pani aluse omalaadsele erakoolile. Seitsme aasta jooksul oli seal haridust saanud 50 last.
1829. tabas Betheli asundust tulekahju ning muuhulgas hävis ka teadusraamatukogu ning eestikeelne kirjavara. Järgmisel aastal ehitati uus maja ning 1835. a õppis seal juba 22 eesti poissi. Õppetöö kestis koolis arvatavasti kuni 1845. aastani, mil Schmidt suri. Koolis õpetati muuhulgas saksa keelt, joonistamist ning suurt rõhku pandi muusikale, mida õpetas Schmidti naine. Nii lauldi Bethelis juba 1820ndail neljahäälselt, mida mujal Eestis tuli harva ette. Õpetati ka pillimängu ning on teada, et õpilased ise oskasid näiteks viiulit valmistada (Postimees, 08.07.1944). Tõenäoliselt tekkis Betheli kohale hiljem Miti karjamõis (vt kaart 1). Rahvasuu järgi olevat Palupera mõisnik andnud maad Miti metsa oma pottsepale ning puusepale ning siis tekkis ka Miti karjamõis praeguse kruusakarjääri kohale (vt kaart 1).
Miti karjamõis jagati rendikohtadeks 19. sajandi lõpus koos Äidu (Eidu) karjamõisaga. 19. saj. lõpu vene verstasel kaardil on suurem osa talusid Mitis juba olemas (Sapi, Miti, Kasemäe, Oinamäe, Roopjärve, Maksina). Samuti olid olemas Silla, Ansu, Laane ja Kriiska talud, mis olid ära ostetud mõisniku käest.
Vene verstasel kaardil ja 1930ndate katastrikaardil Miti veel külana märgitud ei ole ning samuti on kadunud Bethel. Olemas on ainult talu nimega „Mitti“. Rahvasuus kutsuti tõenäoliselt Miti piirkonda Mitiks, kuid ametliku külana mainitakse Mitit alles nõukogude-aegsetel kaartidel. Rahva mälus pole huvitaval kombel samuti Bethelit säilinud. Ainuke, mida võib tänapäeval pidada Betheli pärandiks, on talu nimi „Eedeni“.
Raudtee ehitamine ja Pritsu ehk Palupera aleviku teke
Enne raudtee ehitamist läbis Palupera oluline postimaantee Otepää-Palupera-Pritsu. Pritsu (Pritzo) hobupostijaam asus Palupera pritsikuuri vastas (vt kaart 1 ja kaart 3). Pritzo oli enne olnud kõrts, mida on Palupera mõisa omanduses märgitud juba 1744. a adramaarevisjonis. Selle revisioni järgi võis Pritzo kõrts läbi müüa 10 vaati õlut aastas (RGADA.274.1.212/7:71-73, L 655-656p; cit Puss, 2010).
1887 valmis Tartu-Valga-Riia raudtee. 1850. a Hellenurme mõisa omanikuks saanud Alexander Theodor von Middendorff oli üks selle raudteelõigu rajamise initsiaatoreid. Tema ülesandeks oli suhelda maaomanikega, et need loovutaksid oma valdustest tasuta alasid, kuhu projekteeriti raudteed. Middendorfi tehtud tööd raudteeliini ehitamisel tunnustati omapärasel moel – Hellenurme mõisale lähim raudteejaam nimetati Middendorfi platvormiks (praegu Palupera). Platform Middendorff asus umbes praeguse raudteejaama vastas. Raudtee rajamisega hakkas kujunema uue tee ja maantee ristumise kohale alevik. Selliseid alevikke tekkis raudtee rajamisega seoses üle Eesti teistessegi paikadesse ning alevikesse tekkisid peamiselt kaubanduse, käsitöö jms tegelevad ettevõtted, mitte enam põllumajandusest elatuvad talud.
Juba sajadivahetusel olid tõenäoliselt olemas Marguse maja (praegu Kiisleri), Pallavi maja, Eichelmanni maja. 1913. a ehitati ka baptistide palvemaja (vt kaart 1). Eesti Vabariigi ajal tekkis asustus ka raudteest mõisa poole jäävatel aladel ning Palupera raudteejaama vahetusse lähedusse. Kujunenud alevikku ning raudteejaama on kutsutud vana hobupostijaama järgi ka Pritsuks. Alles 1977. a liideti ametlikult Palupera alevik ja Palupera mõisamaad hõlmanud asundus Palupera külaks.
Palupera valla sünd
1866. a vallaseadusega pandi alus talurahva omavalitsustele. Tekkinud valdade piirid ühtisid enamasti mõisa piiridega ja valla tegevusvaldkonnad (talurahvakohus, magasiait, vaestehoolekanne, kool jne) jäid mõisa eestkoste alla (Zetterberg, 2009). 1866. a tekkis ka Palupera vald Palupera mõisa piiridega. Siis kuulusid Palupera valda praegused Palupera, Atra ja Miti külad. Astuvere küla kuulus Rõngu valda. Astuvere elanikud väga palju Paluperaga kokku ei puutunud, kuna tollal ei olnud ka praegust ühendusteed Paluperaga (tee ehitati alles 1920ndatel). Seega oli ka valla kese nihkunud Arula poole ning olulisemad vallaelanikke teenindavad asutused tekkisid praeguse Miti küla Otepää valla poolsesse serva Arula teeristi lähedale (vt kaart 1) – seal oli vallamaja (ehitatud 1877. a) koos arestikambritega, vaestemaja, Palu kõrts, metsavahi maja. Vallakohus oli 1891.–1905. a Arulas, kuid 1904. a liideti Arula vald Paluperaga ning 1905. a nimetati Arula vallakohus ümber Palupera vallakohtuks16. Vallamaja juures on säilinud ka 1899. a ehitatud magasiait17.
Koolihariduse algus Palupera piirkonnas
Palupera piirkonda rajati pärast 1765. a koolipatenti18 kaks kooli – Palupera ning Astuvere mõisa alale. Astuvere külakool töötas aastatel 1786–1915 (Tikk, 2006). 1863. aastal kogus Õpetatud Eesti Seltsi kõikide külakoolide õpetajatelt aruandeid maakoolide olude kohta. Kahjuks on Astuvere kohta aruandes väga vähe kirjas. Astuvere koolis õppis siis aruande kohaselt 12 poissi ja 15 tüdrukut. Astuvere koolis on aastatel 1908–1912 õppinud Juhan Lohk (muusikaõpetaja, haridustegelane, tõlkija) (Rannap, 1998). Hoone hävis tules 2008. aastal ning selle asukoht jääb tänapäeval Puka valda Palamuste külla (vt kaart 1).
Palupera kool asutati 20. novembril 1776. Koolide katsumisel 1786. a on Palupera kool olemas ning asukohaks märgitud Veski. 1859. a Palupera mõisa kaardil on kooli asukoht Koolitare, mis jääb praeguse Palupera valla piiridest Palupera-Otepää tee 7. kilomeetrile (vt kaart 1). Praegu teadaoleva info põhjal võib oletada, et kool rajatigi 1776. a Koolitaresse, kuid algselt viidati sellele kohale kui Veskile, sest seal, Palu jõel, võis asuda ka veski. Seega on Palupera koolil suure tõenäosusega olnud ainult kaks asukohta: Koolitare ja Palupera mõis. Järgnevalt võib infot kooli kohta leida 1863. aastast Õpetatud Eesti Seltsi aruannetest maakoolide olude kohta. Koolis käis sel ajal 29 poissi ja 32 tüdrukut. Koolmeistriks oli Märt Martinson. ”Lastele saap kolin õppetedus: werima, luggema, üte hälega laulma ja ka paar wisi nelja häle pääl, ütskord üts, weidike pääst arvama...” (EAA 2569. 1. 78).
Väljavõte koolmeistri aruandest ÕES-ile Palupera kooli kohta
1896. a oli koolis 21 õpilast, õpetajaks A. Speek. Ligikaudu samade „arvudega„ jätkas kool Eesti Vabariigi loomiseni (Palupera kooli kroonika).
Talude ostmine
Pärast 1816. a ja 1819. a talurahvaseadusi, mis kaotasid talupoegade pärisorjuse, võeti 19. saj keskpaigas vastu veel hulk seadusi, mis võimaldasid lõpuks talupoegadel osta tagasi aastasadu nende enda haritud maa. Palupera mõisas (Paluperas, Mitis ja Atras) osteti esimene talu 1857. a, mis on üks varasemaid Otepää kihelkonnas. Aktiivsema ostmise aeg jäi 1880ndatesse ning viimane talu osteti 1909. aastal. 19. saj lõpul jagati ka Miti karjamõis koos Äidu karjamõisaga rendikohtadeks (Rumma jt., 1925). Atra külas osteti sel perioodil Kitse, Sikka, Ohna Andrus, Ohna Jaan, Miko Petruse, Miko Peeter, Villemi-Sakkerja, Soe ja Söödi talud (skeemiline katastrikaart 1930–1944). Miti külas osteti siis Kriiska, Ansu, Laane ja Silla talud. Suure-Rõngu mõisas, kuhu Astuvere küla kuulus, osteti samuti esimesed talud 1860ndatel ning talude ostu kõrgaeg jäi 1860ndate lõppu. Viimane talu osteti 1899. a (Rumma jt., 1925). Astuveres osteti sel perioodil Vanakubja, Savi, Saare, Allekase (praegune Oolekse), Põdra, Simuna, Kolga, Rehe, Järve, Kulla (skeemiline katastrikaart 1930–1944).
