Lääne suurriigid leppisid sellega, et Nõukogude Liit jättis Balti riigid endale. Eestis taastati kiiresti nõukogude kord. Kommunistlikust parteist sai ainuke lubatud partei. Metsavendade vastupanuliikumine lämmatati (Zetterberg, 2009).
Juba 1940. aastal otsustati läbi viia radikaalne maareform, mille elluviimiseni jõuti 1944. aasta sügisel. Suurtele taludele jäeti 30 ha maad ja ülejäänud maa läks neile, kellel maad ei olnud. Määravaks sai ka see, kas maaomanikku võis liigitada „rahvavaenlaseks“, teisisõnu, kas ta oli olnud Saksa sõjaväes või Eesti Omakaitses. Sellistele „kurjategijatele“ jäeti ainult 5–6 ha. Taludel oli kohustus müüa oma toodang riigile selle poolt kehtestatud madalate hindadega. Suurtel taludel oli ka suurem kohustus müüa ning neil olid suuremad maksukohustused, millega sooviti suurtalusid nõrgestada.
1947. aasta mais jõuti ÜK(b)P Keskkomitee määruseni kolhooside moodustamise kohta. Alustati ka „kulakute“ (suurtalunike) ahistamisega – kõrged maksud, karmid määrad toodagu riigile müümiseks. Sellegipoolest ei edenenud Eestis kolhooside loomine – 1948. a lõpuks oli Eestis 195 kolhoosi, kuhu kuulus ainult 2% kõigist taludest. Selline kollektiviseerimise tempo oli Moskva jaoks vastuvõetamatu ja seetõttu otsustati märtsi lõpus 1949. aastal läbi viia suurküüditamine ning selle tulemusena oli 1949. aasta lõpuks 78% taludest kollektiviseeritud. Suurküüditamise käigus saadeti Eestist Siberisse üle 20 000 eestlase (Zetterberg, 2009).
Kollektiviseerimise alguses loodi peaaegu igas külas omaette kolhoos. Väikeste, n-ö oma küla ühismajandite loomine oli talupoegadele vähem valuline. Väikekolhoosis tajuti veel oma küla inimeste toetust ja abi, ning selle kaadergi valiti oma küla toimekamate talupoegade seast (Pajur jt., 2005).
Kolhoosikord tõi tõsiseid probleeme maa harimises. Masina-traktorijaamades (MTJ) ei jätkunud tehnikat, et kolhoosipõlde õigel ajal üles künda, samas nõudsid nad oma teenuse eest ülikõrget hinda. Igal aastal pidid kolhoosid kohustuslikus korras andma riiginormina ära enamiku põllusaagist ja loomapidamissaadustest. Normipäevade eest maksmiseks jäeti kolhoosile äärmiselt vähe teravilja ja raha. Kolhoosnike töötasu oli seetõttu armetu, sellest ära elada ei olnud võimalik. Osalt aitas hinge sees hoida isiklik majapidamine (umbes 0,6 ha pere kohta). Kõik see kiirendas maaelu allakäiku ning 1953. aastaks oli põllumajandus hullemas olukorras kui 1944. aastal. Pärast Stalini surma 1953. a kuulutati välja osaline amnestia Siberisse saadetute suhtes ning suur osa eestlastest pääses tagasi kodumaale, kuid oma vara nad tagasi ei saanud (Pajur jt., 2005).
Stalini surma järel sai võimule Nikita Hruštšov, kes algatas Nõukogude Liidus laialdasi eksperimente põllumajanduses (maisi kasvatamine ruutpesitsi jms) ja poliitiliselt algas nn sulaaeg. Hoolimata pingutustest ei suudetud põllumajanduslikku tootlikust oluliselt tõsta ning eestlased elasid kehvemalt kui enne II maailmasõda. 1964. aastal Hruštšov kõrvaldati ja tema asemel tuli võimule Leonid Brežnev, kelle juhtimisel hakkas Nõukogude Liit võtma suunda seisakusse, stagnatsiooni. Samal ajal toimus pidev argielu sovietiseerimine propaganda abil, mida toetasid surve, vägivald ja otsene terror (Zetterberg, 2009).
Pärast Brežnevit oli Nõukogude Liidul lühikest aega kaks kehva tervisega parteijuhti, Juri Antropov ja Konstantin Tšernenko, kellele 1985. a märtsis järgnes Mihhail Gorbatšov. Gorbatšovi algatatud uuenduspoliitika käivitas Nõukogude Eestis ühiskondliku aktiivsuse ja „laulva revolutsiooni“. Selle esimeste ilmingute hulgas oli 1987. a fosforiidisõda ja Nõukogude Eesti majandusliku iseseisvuse nõue. Uuenduslike nõudmiste etteotsa tõusis Rahvarinne, kes 1989. a sügisel hakkas ajama Eesti iseseisvumise asja. 1990. a kevadel kuulutas Eesti Ülemnõukogu, et on alanud üleminekuaeg iseseisvusele. Iseseisvus taastati 20. augustil 1991 (Zetterberg, 2009).
1945. aasta mais moodustati Eestis 637 külanõukogu, nende hulgas ka Palupera külanõukogu, kuhu kuulusid kõik piirkonna neli küla: Palupera, Atra, Astuvere ja Miti. Külanõukogu ise asus Elva rajoonis. Palupera külanõukogu hooneks oli kõigepealt lühikest aega Otepää Tarbijate Ühistu maja (vt kaart 1) ning seejärel läks külanõukogu koos sidejaoskonnaga Teimani majja (vt kaart 1). 1977. a liideti Palupera külanõukoguga Pühajärve külanõukogust 5 küla – Nõuni, Lutike, Neeruti, Päidla ja Räbi. Palupera külanõukogu omandas peaaegu praegused vallapiirid, kuuludes nüüd juba Valga rajooni. Palupera endine vallamaja kaotas oma funktsiooni eesti aja lõpul. Selle juures asunud Palu kõrtsis asus eesti ajal ja nõukogude ajal valla vaestemaja, kuid 1960ndatel läks hoone Otepää-Rõngu maantee täiteks.
Esiplaanil Palu kõrts 1950ndatel. Taga paistab Palupera endine vallamaja
Aastatel 1947–1949 kannatasid Palupera piirkonnas kollektiviseerimise ja suurküüditamise tõttu tõenäoliselt kõige rohkem põliselanikud, kellel olid enamasti üle 30 ha suurused ning jõukamad talud. Nende omanikud kuulutati kõik kulakuteks ning paljud neist saadeti vangilaagritesse või põgenesid välismaale ehk mujale Eestisse sugulaste juurde. Talud läksid kolhoosi omandisse. Paljudesse Palupera piirkonna taludesse pani kolhoosi juhtkond elama vene rahvusest kolhoositöölised või ka mujalt tulnud eestlased, kes olid kohalikku kolhoosi tööle tulnud. Kolmest piirkonna talust (Kangrost ja kahest Sammelsoo talust) tehti 1947. a raudtee abimajand.
Vaade piiritusevabriku korstna otsast aastal 1947
Atramõisa külas moodustati kolhoos „Pioneer“ 16. oktoobril 1948. aastal, mil Kitse talus toimus kolhoosi juhatuse koosolek. Kolhoosi esimeheks sai Oskar Kühl, esimehe asetäitjaks Tiina Bernakoff. Kolhoosis oli siis 40 tööealist (16–60a) inimest ning maad oli kolhoosil kokku ca 700 ha. Igal kolhoosiperel võis isiklikuks kasutamiseks jääda 1 lehm ja 1 noorloom, 2 siga, kuni 10 lammast ja kitse, piiramatul arvul kodulinde ja kodujäneseid ning kuni 20 mesipuud. (VRRA F-684; cit Lokk, 1988). Kolhoosi kontor asus Odrasaare talus (Reiman, 1988; cit Lokk, 1988).
Astuvere külas moodustati Astuvere kolhoos 1949. aasta aprillis. Kolhoosi esimeheks sai Osvald Saks, aseesimeheks Heino Muttik. Astuvere kolhoosi kuulus 1949. aastal tööealisi inimesi 38 ning kolhoosil oli ca 530 ha maad (VRRA F-684; cit Lokk, 1988). Astuvere kolhoosi kontor asus Loki-Savil (Reiman, 1988; cit Lokk, 1988).
Juunis 1949 moodustati Palupera külas Palupera kolhoos, mille esimeheks sai Karl Lõoke. Kolhoosis oli liikmeid 53 ning maad kokku ca 450 ha. (VRRA F-684; cit Lokk, 1988). Kõige esimene kolhoosi keskus asus vana mõisahoone kõrval olevas mõisateenijate majas (Muttik, 1988; cit Lokk, 1988). Hiljem oli kolhoosi keskus Haljamäe talus (Reiman, 1988; cit Lokk, 1988).
Johannes Lõokese (Kõrgemäe talu, Atra küla) meenutusi esimestest kolhoosi aastatest (Lokk, 1988): „Kolhoosi astusid inimesed kõrgete põllumajandusmaksude pärast. Inimestel oli kahju oma loomi kolhoosile ära anda. Kolhoosi algul olid paljud talud tühjad, kuna suur osa talude peremehi lahkus sõja ajal, osa pärast sõda, paljud varjasid ennast ise, kuna kartsid küüditamist.
Traktoristi amet oli au sees. Palupera 7-klassilise kooli paremad lõpetajad läksid ikka õppima Helme Kutsekooli. Hooajatöödel ja sügiskünnil tuli traktoristil töötada sageli öösel kella neljani. Vahepeal tukuti tunnike, kuid mitte traktorikabiinis, vaid väljas põhuhunnikus. Seal hakkas ruttu külm, ärkasid üles ja said jälle tööd jätkata. Kui traktoristid veel MTJ-i alluvuses töötasid, käidi neid öösel kontrollimas MTJ-i brigadiride ja poliitosakonnatöötajate poolt, et nad ei magaks. Maanteel peeti auto kinni ja kuulati – kas ikka traktor müriseb.
Traktoristi amet oli au sees. Palupera 7-klassilise kooli paremad lõpetajad läksid ikka õppima Helme Kutsekooli. Hooajatöödel ja sügiskünnil tuli traktoristil töötada sageli öösel kella neljani. Vahepeal tukuti tunnike, kuid mitte traktorikabiinis, vaid väljas põhuhunnikus. Seal hakkas ruttu külm, ärkasid üles ja said jälle tööd jätkata. Kui traktoristid veel MTJ-i alluvuses töötasid, käidi neid öösel kontrollimas MTJ-i brigadiride ja poliitosakonnatöötajate poolt, et nad ei magaks. Maanteel peeti auto kinni ja kuulati – kas ikka traktor müriseb.
Palupera kolhoosi tingimustes koristati tollal põldhein hobuniidukite ja -rehadega, looduslik hein osaliselt ka käsitsi – vikati ja rehaga. Põldhein tõsteti käsitsi redelitele ja hiljem veeti kuiv hein hobustega lakka ja küünidesse, seda ikka käsitsi. Kevadel toimus ka kartulipanek käsitsi – kartul käsitsi korvist vakku, vagu aeti hobusega harkadraga kinni. Sügisel toimus kartulivõtt hobukartulimasinatega. Kui tuli ruutpesitsi maisipanek, olid abiks Palupera kooli õpilased, arvult 40 ümber. Osa õpilasi lõid suusakepiga augu vao harjale, siis tasasele alale veetud joonte ristumiskohta. Taga olev õpilane pani igasse pessa 3–4 maisitera, siis tõmmati muld jalaga peale. Kui pandi vao harjale, siis õpetaja oli ühes ääres ja brigadir teises (paralleelselt õpilastega). Kisa oli palju. Rivi liikus ristipidi vagu, augud pidid olema reas. See kestis aasta või kaks. Ühel aastal olid maisiterad tõlvikutes ja õpilastel tulid need sealt välja puhastada. See oli raske töö. Kurikatega peksta ei tohtinud, seemned oleksid purunenud.
Kolhoosis ei tohtinud töötada inimene oma hobusega, kelle ta kolhoosi oli andnud. Arvati, et oma hobust hoiab paremini kui võõrast. Inimesed töötasid kolhoosis ausalt, varastamisi oli vähe. Suuremad vargused tulid hiljem. Kolhoosis algas töö hommikul kell 8.00. Lõunat oli kaks tundi. Päeval oli tööl väljas 40 paari hobuseid. Kolhoosis tegeleti ka aiandusega – kasvatati kapsaid. Kolhoosil puudusid laudad ja lehmad olid taludes. Grupis oli 9–10 lehma. Lüpsti käsitsi 3 korda päevas ja talitaja tõi ise sööda lehmadele ette. Karjakopleid sel ajal ei tuntud. Need tulid alles 1958. a. Piima sai vähe, sest ei olnud jõusööta. Lüpsjad teenisid 400–600 rubla. Esimene karjalaut ehitati 1953. a. Järgmine suurem ehitus oli kanala aastatel 1954/55. Paluperas oli üle 120 hobuse. Sigala oli allapoole igasugust arvestust. Lihaplaanid küll täideti, aga liha turul müüa ei saanud.
Tööriistadena kasutati endiselt talumajapidamiste tööriistu. Kolhoosil oli ainult üks sepp – Pikker, kes parandas kõik tööriistad oma vahenditega. Kolhoosil oli olemas metsavaht ja inimestele anti küttepuid 6 rummi. Talvel pidid kolhoosnikud täitma metsatöö kohustust. Sel ajal tehti hein ära ka kõigilt looduslikelt heinamaadelt. Kolhoosil oli ka 60–80 lammast. 1950–1960ndate aastate paiku hakkas kolhoosi esimees Lembre tööjõudu hankima Pihkva mailt. Nii asusid Paluperra elama mitmed perekonnad. Osa neist jäi siia peatuma, osa läksid edasi.“
Rehepeks Paluperas 1949. a septembris
August Reimani mälestusi (Lokk, 1988): ”Kolhoosi algusaastail olid lehmad Puniloo laudas, Soe laudas, Loki-Savil, Launa-Savil, Tamme laudas, Oovikese laudas. Hobused olid Kuusikul, Sammelsool, Loki juures, Vainu, Sepa, Pärdi, Odrasaare, ja Peutre tallis. Sigalad asusid Puusepa, Kitse ja Vana-Kubija talus.”
Taoliste väikekolhooside majanduslik perspektiivitus oli aga ilmne ja 1950. aastal hakati väikekolhoose massiliselt ühendama (Pajur jt., 2005). „Pioneeri“ ja Astuvere kolhoosid ühinesid Palupera kolhoosiga 21. veebruaril 1951. aastal, nimeks jäi Palupera kolhoos (VRRA F-684; cit Lokk, 1988). Palupera kolhoos ühines Hellenurme kolhoosiga 1963. aasta lõpus.
1950ndatel said ka paljud Palupera piirkonna pered võimaluse tallu tagasi tulla, kuid siis olid talud juba kolhoosi omad ning oma kodus elamise eest tuli hakata üüri maksma. 1970ndatel hakati kolhoosi töölistele müüma rahva käest omal ajal ära võetud maju ning enamik kohalikke elanikke, kes olid siinses kolhoosis tööl, ostsid oma talud ca 400 rubla eest tagasi.
1950ndatel valmisid Paluperas mõisa juures esimesed laudad ning 1960ndate keskel valmis Atra külla Sakerja laut. Kolhoosi loomad viidi taludest nendesse lautadesse. Suur osa kohalikest elanikest töötas kolhoosis, kuid peaaegu kõigil oli ka oma majapidamises lehm, sead, kodulinnud ning ka lambaid jm loomi. See aitas paremini maal ära elada. 1960ndate lõpus hakkas Palupera mõisa piiritusevabrikus (vt kaart 1) tööle tärklisevabrik. See töötas ainult mõne aasta ning pandi seejärel kinni, kuna tärklisevabriku heitvett ei suudetud piisavalt puhastada ning see hakkas tõsiselt reostama Purtsi jõge.
Kuna nõukogude ajal oli kohustuslik lahendada põllumajanduslikud tootmised kompaktselt – farmid, söödabaas, tööliste korterid jms. kõik ühte kohta, siis 1970ndate alguses alustati Palupera mõisa juurde vana mõisa lauda kohale uue suurfarmi ehitust. 1970ndate keskpaigaks valmis suur laut 460ne lehma jaoks, turbahoidlad allapanu jaoks, silohoidlad jms. Samal ajal valmisid ka korterelamud lauda lähedale. Peale taasiseseisvumist kompleks erastati OÜ Palupera Agro poolt ja see on siiani kasutuses.
Maaparandust hakati kolhoosis tegema 1955.–1956. a traktorijaamade baasil. Sel ajal torusid veel ei olnud, kaevati lihtsalt sügavad kraavid või kasutati kraaviatru. Esimene projekti järgi tehtud maaparandus sai teoks aastatel 1957/58 ja siis hakati panema ka torusid. 1960ndate lõpus hoogustus maaparandus veelgi, kuna maaparandust hakati riigi poolt rahastama.
Külas oli nõukogude ajal olemas kauplus, mis eri aegadel oli Marguse (Kiisleri) majas, Otepää Tarbijate Ühistu hoones ning kõige lõpus Eichelmanni majas (vt kaart 1). Teimanni majas asus nõukogude ajal külanõukogu, sidejaoskond, raamatukogu ja velskripunkt (1962–1999). Kiisleri majas tegutses 1970–1980ndatel ka kingsepp.
Vaade Paluperale Otepää poolt tulles 1970ndatel
Suur osa elust käis tollal läbi raudteejaama nii nagu sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal. Nõukogude ajal oli rongiliiklus Paluperas väga tihe. 1980ndatel oli võimalik Paluperast otse isegi Bresti (Valgevene) sõita. 1950ndatel tulid sportlased talvel rongiga Tallinnast Paluperra ning sealt viidi Otepääle suusatama. Samamoodi läksid nad ka tagasi. Ööbisid nad tihti bussi või rongi oodates Lippingu talus raudteejaama juures.
Palupera kool muudeti 1945. a Palupera Mittetäielikuks Keskkooliks. Loodi pioneeriorganisatsioon 14 pioneeriga. 1948. a muudeti kool Palupera 7-kl. kooliks. Õpilasi oli Palupera koolis 1950ndatel läbi ajaloo kõige rohkem – üle 150. Kooli juures oli internaat, kus kaugemalt tulijad said ööbida. 1953. a sai sai mõisahoone uue välisilme – laudvooder krohviti valgeks ning plekk-katus asendati eterniidiga. 1957. a sai kool elektrivalgustuse. 1963. a muudeti kool Palupera 8-klassiliseks kooliks.
Palupera mõisahoone (kool) 1980ndatel
1950ndatel Johannes Miksi koolijuhtimise ajal tegutses koolimajas ka rahvamaja. Käidi laulmas ja aasta jooksul lavastati paar näidendit. 1957. a pandi alus ka puhkpilliorkestrile, mis tegutses umbes kolm aastat. Tegutses ka meeskvartett.
1940–1950ndatel käidi peaaegu igal õhtul pargis võrkpalli mängimas või kergejõustikuga tegelemas. Tollal asus praeguse Rõngu-Otepää tee ääres kruusaauk (vt kaart 1), kus tegeleti aktiivselt ka talispordiga – tehti suusahüppeid, slaalomsõitu jms. 1950ndate lõpus aeti kruusaauk kinni seoses Rõngu-Otepää maantee ehitamisega. Seejärel tehti suusarajad Mitti. Nõukogude ajal kasutati Paluperas mõisatiike väga aktiivselt uisutamiseks ning hokimänguks.
