1914. a puhkes Esimene maailmasõda, eestlased jäid keisri ustavateks alamateks. Venemaa seis sõjas oli 1917. aastaks muutunud kehvaks, riigis valitsesid majan dusraskused. Veebruarirevolutsiooni järel äratas uus olukord Venemaal seni varjus püsinud eesti poliitilised jõud ning algas aktiivne tegevus rahvusautonoomia saa vutamiseks. 1917. a kevadel andiski Venemaa valitsus Eestile ajutise autonoomia ja eestlaste asualadest moodustati üks administratiivne tervik. Nõukogude Venemaalt hilissügisel levima hakanud enamliku terrori tagajärjel asusid eestlased Venemaast lahkulöömise seisukohale ja maa kuulutati 24. veebruaril 1918. a iseseisvaks. Iseseis vus sai kesta ainult ühe päeva, sest 25. veebruaril enne keskpäeva tungisid Saksa väed Tallinna. Saksamaa okupeeris maad üheksa kuud ega tunnustanud uut riiki. Pärast Saksamaa kokkuvarisemist ründas Punaarmee novembri lõpul Eestit. Algas Vabadussõda. Eesti Ajutine Valitsus kuulutas välja üldmobilistatsiooni. Probleemiks oli kiiruga koostatud väeosade ebapiisav väljaõpe, nõrk võitlusmoraal ja relvade puudus. Kuna eestlaste vastupanu oli alguses võrdlemisi nõrk, saavutas vaenlane aastavahetusel 1918/1919 märkimisväärset edu ning 1919. a jaanuari esimesel nä dalal oli üle poole Eesti territooriumist vaenlase käes. Pööre oli aga tulemas, sest 7. jaanuaril läksid Eesti väed vastupealetungile ning veebruari keskel oli Eesti riigi territoorium vaenlasest vaba. Operatsioonis paistsid silma soomusrongid, mida hakati ehitama kapten Johan Pitka algatusel. Aprillis 1919 teostasid sakslased Lätis riigipöörde. Toetamaks iseseisvunud Läti Ulmanise valitsuse naasmist võimule, võt sid eestlased 1919. a suvel koos lätlastega osa võitlusest sakslaste ja baltisakslaste vastu nn Landeswehri sõjas. Ägedaimad lahingud peeti enne jaanipäeva Võnnus (Cēsises), mille tulemusel eesti üksused hõivasid Võnnu 23. juunil. Tänapäeval tähis tatakse seda Võidupühana. Sügisel 1919 tuli eestlastel taas võidelda bolševike vastu, kui Nõukogude Venemaal möllava kodusõja lained lõid ka Eesti alale. Vabadussõda lõppes 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga, milles Nõukogude Venemaa loobus igaveseks ajaks õigustest Eesti territooriumile (Zetterberg, 2009).
Vabadussõja lahingutest jäi Palupera piirkond suures osas puutumata, kui välja arvata Palupera mõis ning raudteejaama lähiümbrus (Rumma jt. 1925). Raudteed mööda liikusid soomusrongid, mis olid olulised Eesti vabastamisel punavägedest. 1919. a jaanuari alguses alanud eestlaste soomusrongide pealetungis oli vabastatud juba Tapa, Tartu ja ka Elva. Edasi liiguti Palupera suunas (Õun jt. 2003).
23. jaanuari varahommikul hakkasid eestlaste soomusrongid liikuma Elvast Palupera suunas. Uderna mõisa lähistel saadeti välja soomusrongi dessandid, rongide nr 1 ja 3 mehed paremale, Kirepi mõisa suunas ning nr 2 mehed vasakule, Hellenurme ja Palupera mõisa, et Palupera raudteejaama ümbrusesse välja jõuda. Sinna pidid tungima ka soomusrongid, toetades teel suurtükkidega oma dessante. Pritsu (Palupera) jaam vallutati lõpuks viietunnise võitluse järel. Ka seal olid enamlased purustanud raudteed ja sildu.
Pritsu jaam 24.01.1919
Saadud luureandmeil pidi Kirepis paiknema suurem jalaväeüksus. Kirepi vallutamisel langes soomusrongi nr 1 dessandi juht alamkapten Jüri Ratassepp, kes oma julguse ja vaprusega oli kõikjal silma paistnud. Samal päeval sai Hellenurme lähistel šrapnellikuuliga käest haavata ka soomusrongide divisjoni ülem kapten Karl Parts (Õun jt. 2003).
Soomusrong nr. 1 Pritsu ja Puka jaama vahel
Soomusrongi nr 2 dessant leidis Palupera mõisa tühja olevat, vaenlane oli taganenud. Meestel oli hiljaksjäämisest kahju, sest Paluperas oli olnud patarei (Õun jt. 2003).
Karl Parts meenutab (Parts, 1991): ”Soomusrong nr. 2 dessant vallutas Hellenurme ja Palupera mõisa, kust vaenlane kabuhirmul põgenes. Paluperast oli punaste patarei siiski pääsenud terve nahaga, millest soomusronglastel oli väga kahju. Mõis oli tublisti rüüstatud. Mida kaasa ei saadud võtta, purustati ära. Mitu elutuba oli tehtud mustust täis.
Sel ajal, kui soomusronglased mõisas ümber luusisid, pidasid ohvitserid nõu, mis edasi teha. Ootamata ilmus mõisa kümmekond ratsanikku. Üks ratsanikest küsis soomusronglasilt: ”Missugusest väeosast olete?”
Mehed vaikisid.
Nähes, et tulejail valged varrukamärgid puudusid, arvasid mehed, et tegemist on ehk enamlastega. Kuid kindel ei oldud. Võisid olla ka vene valged ehk jällegi kuperjanovlased.
Tulijad kordasid oma küsimuse. Vastuseks oli soomusronglaste poolt jällegi vaikus.
Äkitselt kõlas: ”Käed üles!” Ratsanike keskel tekkis segadus. Pöörati kähku ümber. Soomusronglaste esimeste paukude järel langes üks ratsanikest. Teised katsusid põgeneda. Algas jaht põgenike peale kirjeldamata kisa ja käraga.
Tagajärg: kuus ratsanikku lasti maha. Üks ratsanik, eestlane, andis enese vangi ja pakkus soomusrongile teenima. Mehe õnneks tundis teda keegi soomus ronglastest, kelle eestkostmisel ja vastutusel mees ka soomusrongile teenima võeti. Tema sõnul olevat ratsanike salk koosnenud lätlasist.”
Hukkunud maeti ühishauda Palupera tammiku (vt kaart 1) lähedale, kuid nõukogude ajal lasti säilmed ümber matta Palupera mõisa parki. Koht tähistati mälestusmär giga, mis on seal tänaseni.
