27.10.09
Legend Palupera mõisnikust
Palupera mõisahärra olla ära surnud ning maetud Otepääle. Aga mõisahärra oli hakanud mõisaprouat pitsitamas käimas. Kui inimesed õhtuti tegid heina Palupera ristist Miti pool, siis olid nad näinud mõisahärra valget keppi mööda teed välkumas. Mõisahärrat ennast polnud nähtud. Mõisaproua häda jõudis lõpuks toapoisi Antsuni, kes oli läinud targa käest nõu küsima, et mida teha. Tark käskinud teha raudne kinnas ning käskinud toapoisil mõisas surnut mängida. Ants ootas härrat mõisas ning härra tuligi jälle ühel õhtul. Ants ütles talle, et tema on ka surnud. Mõisahärra ei olnud uskunud ning ütles, et läheme talli hobuseid vaatama. Härra katsus hobust ning hobune hirnatas selle peale, kuna härra käsi oli külm. Antsul oli aga raudne kinnas käes ja kui ta katsus hobust, siis hobune samuti hirnatas. Härra jäi uskuma, et Ants on ka surnud. Härra tahtis siis minna mõisaprouat pitsitama, aga Ants ikka juhtis teda kogu aeg kõrvale - et läheme vaatame seda ja teist jne. Kuni lõpuks oli aeg nii kaugel, et mõisahärra pidi hakkama tagasi surnuaiale minema, sest hommik hakkas koitma. Hakkasid siis koos Otepää poole minema. Jõudsid surnuaeda ning härra oli käskinud, et mine nüüd hauda. Tark aga oli Antsu õpetanud, et ei tohi esimesena hauda minna. Ants siis ütles mõisahärrale, et teil oli eluajal õigus alati esimesena minna, siis nüüd ka. Härra läkski esimesena ning Ants lükkas ruttu kivi hauale peale, et härra enam välja ei pääseks. Ants hakkas tagasi Palupera poole minema. Tark oli õpetanud, et mitte mingil juhul ei tohi tagasi vaadata, mis ka ei juhtuks. Antsu oligi küll sajatatud, kividega loobitud ja hobuvankritega tahetud alla ajada, aga Ants tagasi ei vaadanud ning nii saigi mõisaproua päästetud luupainaja käest.
16.10.09
Pärimused ja legendid
Vana kuusk
Palupera-Otepää tee ääres vallamaja lähistel on paremat kätt tee ääres suur vana kuusk. Kohaliku metsavahi jutu järgi olla see kuusk kõige pikem kogu Palupera metsas. Selle kuuse kohta on rahva seas liikvel jutt: “Vanasti ollu Palupera vallamaja man kohus. Kohtun olla arutusel ma ei tiia, mis asi. Kuid üits miis ollu endale palganu võltstunnistaja, kes pidänu sääl valet vanma. Sii miis ollu iks selle kohtu võitnu, kuid valevanja olevat kodutiil enda tiiviirde selle suure kuuse latva üles poonu, sest ta ei olevat välja kannatanu, et olli niidmist endäle ja oma perele tiinnu” (LEPP).
Palupera-Otepää tee ääres vallamaja lähistel on paremat kätt tee ääres suur vana kuusk. Kohaliku metsavahi jutu järgi olla see kuusk kõige pikem kogu Palupera metsas. Selle kuuse kohta on rahva seas liikvel jutt: “Vanasti ollu Palupera vallamaja man kohus. Kohtun olla arutusel ma ei tiia, mis asi. Kuid üits miis ollu endale palganu võltstunnistaja, kes pidänu sääl valet vanma. Sii miis ollu iks selle kohtu võitnu, kuid valevanja olevat kodutiil enda tiiviirde selle suure kuuse latva üles poonu, sest ta ei olevat välja kannatanu, et olli niidmist endäle ja oma perele tiinnu” (LEPP).
Lugu Palupera mõisnikust
Palupera mõisahärra olla ära surnud ning maetud Otepääle. Aga mõisahärra oli hakanud mõisaprouat pitsitamas käima. Kui inimesed õhtuti tegid heina Palupera ristist Miti pool, siis olid nad näinud mõisahärra valget keppi mööda teed välkumas. Mõisahärrat ennast polnud nähtud. Mõisaproua häda jõudis lõpuks toapoisi Antsuni, kes oli läinud targa käest nõu küsima, et mida teha. Tark käskinud teha raudne kinnas ning käskinud toapoisil mõisas surnut mängida. Ants ootas härrat mõisas ning härra tuligi jälle ühel õhtul. Ants ütles talle, et tema on ka surnud. Mõisahärra ei olnud uskunud ning ütles, et läheme talli hobuseid vaatama. Härra katsus hobust ning hobune hirnatas selle peale, kuna härra käsi oli külm. Antsul oli aga raudne kinnas käes ja kui ta katsus hobust, siis hobune samuti hirnatas. Härra jäi uskuma, et Ants on ka surnud. Härra tahtis siis minna mõisaprouat pitsitama, aga Ants ikka juhtis teda kogu aeg kõrvale – et läheme vaatame seda ja teist jne. Kuni lõpuks oli aeg nii kaugel, et mõisahärra pidi hakkama tagasi surnuaiale minema, sest hommik hakkas koitma. Hakkasid siis koos Otepää poole minema.
Jõudsid surnuaeda ning härra oli käskinud, et mine nüüd hauda. Tark aga oli Antsu õpetanud, et ei tohi esimesena hauda minna. Ants siis ütles mõisahärrale, et teil oli eluajal õigus alati esimesena minna, siis nüüd ka. Härra läkski esimesena ning Ants lükkas ruttu kivi hauale peale, et härra enam välja ei pääseks. Ants hakkas tagasi Palupera poole minema. Tark oli õpetanud, et mitte mingil juhul ei tohi tagasi vaadata, mis ka ei juhtuks. Antsu oligi küll sajatatud, kividega loobitud ja hobuvankritega tahetud alla ajada, aga Ants tagasi ei vaadanud ning nii saigi mõisaproua päästetud luupainaja käest.
Jõudsid surnuaeda ning härra oli käskinud, et mine nüüd hauda. Tark aga oli Antsu õpetanud, et ei tohi esimesena hauda minna. Ants siis ütles mõisahärrale, et teil oli eluajal õigus alati esimesena minna, siis nüüd ka. Härra läkski esimesena ning Ants lükkas ruttu kivi hauale peale, et härra enam välja ei pääseks. Ants hakkas tagasi Palupera poole minema. Tark oli õpetanud, et mitte mingil juhul ei tohi tagasi vaadata, mis ka ei juhtuks. Antsu oligi küll sajatatud, kividega loobitud ja hobuvankritega tahetud alla ajada, aga Ants tagasi ei vaadanud ning nii saigi mõisaproua päästetud luupainaja käest.
Kaljutaieste otsinguil Paluperas
150 aasta eest pidas Johann Samuel Boubrig (1788–1852) Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul ettekande eestlaste muistsest usundist Otepää kihelkonnas. Muu hulgas mainis kõneleja, et mõne versta kaugusel Palupera mõisast kasvanud okaspuuhiis, kus muiste ohverdatud Toorile või Torole. Hiie lähedal leidunud neljakandiline tahutud kivi, alt laiem kui pealt. Sellel olnud näha igasuguseid, tõenäoliselt sisseraiutud kujutisi (allerlei wahrscheinlich eingehauene Figuren). Kahjuks polnud asjatundjad kivi näinud, sest mõni aasta enne mainitud ettekande pidamist olevat see müüritud mingi ehitise sisse (Boubrig, 1843; Krohn 1894; cit Ernits ja Ernits, 2002). 1988. aasta juunis küsitleti Paluperas ekspeditsioonil viibides kohalikke elanikke. Paraku ei õnnestunud saada mingeid andmeid nimetatud kivi kohta. Autoreile teatati vaid ühest nn jäljekivist Atra külas. Kohapeal osutusid selle ebakorrapärased süvendid looduslikeks. Pärimusi kiviga seoses enam ei teatud (Ernits ja Ernits, 2002).
Miti karjamõis
Miti karjamõisa olevat esimesed talud tekkinud nii, et Palupera mõisnik otsustas anda oma puusepale ning pottsepale maad Mitis. Samas olevat Miti karjamõis olnud Palupera mõisnikule üsna tähtsusetu, kuna ta tavatsenud selle peale Arula mõisnikuga kaarte mängida.
Rootsimäe
Astuveres Rootsimäe talu on oma nime saanud Rootsi sõjaväe viibimisest sellel mäel (vt kaart 1). Põhjasõja ajal toimunud siin suur lahing. Rootsimäe talu maal kasvab tänaseni suur mänd, mis on kasvanud Rootsi kuningas Karl XII poolt istutatud männi seemnest.
Ajalooline traditsioon Rõngu kihelkonnast Tartumaalt
Kogunud 1928. a. suvel üliõpilane Juliette Reinman
EKLA, f 200, m 12:1, 3 (a-2); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Siimunson, 63 a. (1928)
Asjalised mälestused
Lossid
Rõngu mõisas asuvad Rõngu lossivaremed. Vana maamõõtja Carl Eichwald teadis, et Rõngu lossist läinud maa alune tee kuni Palupera Atramõisa külla Kitse taluni, kus olnud klooster.
EKLA, f 200, m 12:1, 25/6 (a-5); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Siimunson, 63 a. (1928)
Asjalised mälestused
Kõrtsid
Rõngu kõver kõrts asub Rõngu alevis. Ta olevat ehitatud 130-140 aasta eest. Umbes samal ajal ehitatud ka Rõngu mõisa karjalaut. Telliskivi vabrik olnud Kongutas ja sealt pillutud kiva kohale orjade läbi, kes ahelas üksteise järele seisnud ja kiva käest kätte annud. Sarnane inimeste rida olnud 12 versta pikk. Naistele, kes tööl olid, lubatud üks kõrd päevas tütarlast nimetada ja poisslast kaks korda. Meestele antud viina ja õlut ning haganaleiba, ohaka putru kõrvale 2 toopi praaka. Naistele antud praaka ka vähem, 1½ toopi päevas. Kõrtsi alt pidavat minema võlvitud tee kuni Palupera vallas asuva Sepa talu kraavini.
EKLA, f 200, m 12:1, 26 (a-6); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Kaarel Vääri, 74 a. (1928)
Asjalised mälestused
Kloostrid
Palupera vallas Atramõisa külas Miku ja Mäeotsa talumaade piiril olnud Orduajal katoliku nunnade klooster. Mäeotsa talu õunapuud on praegu kloostri kohal. Kloostri tiik olnud praeguse Sepa talu rehe otsas, kus praegu madalam vesine koht. Tiigis peab olema varandust ja kirikukell. 750 aastat tagasi olnud siin lähedal ka puust kirik. Surnuaed olnud Kitse talu maa peal.
EKLA, f 200, m 12:1, 52 (c-I-1); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Andres Leesik, 66 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Asustamisküsimus
Sisseränne
Rõngu valda tuli talude ostu ajal 30 talu kohta 3-4 mulki. Paluperasse tuli neid palju, sest kohalikud talupojad ei jõudnud kohe maad välja maksta ja mõisnik ei tahtnud ka oodata.
EKLA, f 200, m 12:1, 52 (c-I-1); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Jaan Põhjak, 68 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Asustamisküsimus
Sisseränne
Palupera valda tuli mulke talude ostu ajal peaaegu terve Atramõisa küla Miku, Hendriku, Rubeli Alakna, Mäe-Ohna ja Sakerja tallu. Kohalikud elanikud olid sunnitud taludest lahkuma ja nad olid Petseri poole põgenenud.
EKLA, f 200, m 12:1, 68 (c-IV-1); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Eicvald, 40 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Ajaloolised isikud
Riigivalitsejad
Rootsi kuninga Karl XI ajal tehtud see tee, mis viib Võrust Pikasilla poole ja läheb Palupera jaamast ja Rõngust läbi.
EKLA, f 200, m 12:1, 76 (c-IV-2); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Siimunson, 63 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Ajaloolised isikud
Kirik- ja kooliõpetajad
Rossmann kandis hoolt kooli eest. Teise kooliõpetaja, Karl Rossmanni, oli Palupera mõisnik Bruinink oma asutatud koolis välja õpetanud.
EKLA, f 200, m 12:1, 92 (c-IV-4); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Peeter Müürsepp, 66 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Ajaloolised isikud
Rüütlid ja mõisnikud
Bruinink olnud hea mõisnik. Temal olnud ka vend ja neil olnud kahe peale Palupera Kirepi, Arula ja Hellenurme mõisad. Nad lasid teha maantee Hellenurmest Kirepi ja Paluperasse ja istutasid puid teeveerde, mis praegugi alles.
EKLA, f 200, m 12:1, 124 (c-V-4); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Kaarel Vääri, 74 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Rahva majanduslik elu
Taludeostu ja raharendi aeg
Talud osteti Paluperas 68 aasta eest. 150 vakamaad oli talu suur ja maksis 4200 rubla. 200 rubla oli vaja sisse maksta, ülejäänud summa pidi olema makstud 20 jooksul 4%. 1860 algas Paluperas talude müümine. Mõisnik müüs sellepärast, tahtis oma pojale Kirepi mõisat osta. Kui talu maksis 2500 rubla, siis pidi 500 rubla ära maksma ja 2000 jäi võlgu. Taalri hind oli 125 rubla. Pikaajalise tasumise juures tuli maksta 100 rubla pealt 4 rubla protsenti.
EKLA, f 200, m 12:1, 146/157 (c-VI-a); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Jüri Juuno, 55 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Usulised liikumised
Lahkusud
Rõngu kihelkonnas Astuvere külas oli võtnud 20 sajandi esimesel poolel maad isesugune usuline liikumine, millest allpool katsun tuua ülevaate. Suusõnalise traditsiooni põhjal katsun kirjeldada usulahu tekkimist ja selle arengut: Umbes aastail 1900-1901 tuli esimene “priiusuliste” (priiusulisteks nimetasid nad endid) prohvet Maanus Astuvere külla Järva tallu. Enne seda oli ta olnud Kullamäe talus rahvast õpetemas. Kõige esimene asi, mille vastu ta omas kõnes astus, oli kirik. Ta õpetas, et kirik on Paabel: “Minge välja Paabelist”. Inimesed, kes tahtsid Jumala juure saada, pidid vaimu saama, püha vaimu saama, ehk ärkama. Kes ärkas, kukkus maa peale maha, hakkas rabelema ja tunnistas omad patud üles, mille järele teda usklikkude sekka vastu võeti. Usuline õpetus neil oli selles, et ainult nemad on Jumala lapsed ja et teised usud on kurjast. Nende õpetus ei käinud kooskõlas ühegi teise lahkusuga (priiusuga), ehkki viimaseid oli ümbruskonnas palju. Abiellumine oli keelatud, kuna see kuulujutu järele teistes usulahkudes nii ei olnud. Kui keegi läks mainit usku, olles abielus, siis loomulikult lahutati abielu, kuna inimest muidugi hea meelega vastu enda sekka. Mehe ja naise vahel, eriti, kui teine neist ei olnud usklik, ei tohtinud olla mingisuguseid sidemeid. Iseäranis hoogu läks usuliikumine 1910 aasta ümber. Naised läksid meeste juurest ära ja elasid 4-5 aastat lahus. Usulahu liikmed nimetasid endid vendadeks ja õdedeks. Nad elasid kõik ühes Järva talus. Esiteks oli üks talu, kuid pärast osteti Priku talu juurde. Neil oli ühine varandus. Toiduks ei tohtinud nad esialgu tarvitada sea liha, kuid pärast keelati ära igasuguse liha söömine, sest loomad olevat roojased. Pärastpoole ei tohtinud toiduks tarvitada ka piima ja võid, sest need olevat saadud patusel teel. Ka seepi ei tohtinud näo peale panna, sest see olevat roojastest ainetest valmistatud. Kuidas lugu oli pesu pesemisega, ei ole teada. Järva peremehel Andresel ja tema naisel Maarjal olid kaksikud lapsed. Lapsed võeti nende vanemate käest ära ja anti võõraste kätte kasvatada, kus nad nälga surid. Vanematele määrati trahv: mees pandi 4 ööks ja päevaks vee ja leiva peale, kuna naine aastaks trahvi alla heideti, viimane karistus seisis selles, et ta pidi aastaks karjas olema, vististi ka sealjuures vett ja leiba süües. Lapsi ei ristitud nende põhimõtte järele, küll aga täiskasvanuid, kes tahtsid nende usku tulla. Järva talus olevat ristitud märtsi kuus turbaaukudes ja linaleo lõikudes. 7 inimest ristitutest surid ära, paljud jäid haigeks, muidugi oli surma põhjus ka alatoitlus ehk õigemini öelda nälgimine. Prohvet Maanusele olevat vaim ütelnud, et tema näeb ära Kristuse teise tulemise, sellepärast peab kõik varandus ära müüdama. Seda ka tehti ja raha, mis keegi koguduse liige oma varanduse eest oli saanud, anti koguduse vanemate kätte. Vanemad olid Andres, peremees, siis prohvetid Magnus ja Joonas. Magnus arvati olevat rahva seas ebanormaalne. Ta suri 1906 aastal vähjatõppe (ihu hakkas mädanema). Magnusel olevat olnud kaasas noor tütarlaps, kellega ta alati olla ühes käinud ja ühes voodis maganud, sest muidu ei olevat ta sooja saanud, nagu keegi teine püha mees, keda tuntakse Piiblist. Tütarlaps olnud ligi 15 aastat vana. Magnuse surma järele nägid inimesed, et tema ettekuulutus täide ei lähe ja paljud inimesed alatoitluse tõttu surevad. Hakati tarvitama toiduks toitvamaid aineid, esiteks piima ja pärastpoole ka kala. Magnuse asemele sai Joonas, kes oli pärit Tõrvandilt Tartu lähedalt. Hariduse poolest oli ta seminari kasvandik. Ta jätkas Magnuse tööd, ei lubanud ka veel võid süüa teistele, kui vendadele, sest nendel oli raske töö kuulutamine. Naised tegid põllutööd enda jõuga, sest hobuseid ei olnud, kiva veeti enda järele ja isegi äestati sel kombel. Riietest tarvitati parchi, ei tohtinud olla värvitud riideid ega moodi riietuses, see oli jällegi maksev naistele. Naistest erinenud keegi Helene Kikas, kes meestega ühes on käinud igal pool üksinda ja temast olevat kõik lugu pidanud. Ta näinud ära, et meestel on riided ja neil ei ole ja põgenenud ära, mis temale oli võimalik selle tõttu, et ta võis üksi käia. Temale mindi aga järele ja toodi ära Tartust teenimast. Ta olevat jutustanud, et nad söönud vett, leiba ja kartuli putru, ka kanepit olevat söögiks tarvitatud, muud toitvat nad ei söönud. Usklikud nimetanud end Talle naisteks, mitte Talle pruutideks, sest nad leidnud end valmis olevat. Sõja tulekuga pidi Joonas sõtta minema. Alguses ei teretanud nad ühtegi võõra koguduse liiget ega võtnud ka tervitust vastu. Nad naeratanud ainult tuttava tervituse peale. Kes astus kogudusse, pidi kõik oma varanduse ära müüma. Joonas oli müünud enda suure talu ära Tõrvandil, rendi kohta ei saadud müüa, seal müüdi loomad ja maja kraam. Pidi valitsema koguduses üks süda ja üks meel, samuti ka ühesugune varandusline seisukord. Keegi Pehk pole tahtnud oma varandusest loobuda, milletõttu teda vastu ei võetud. Koguduse liikmed elasid 15 aastat nagu kloostris ja ei käinud kellegagi läbi. Kahel viimasel aastal ei tohtinud nad enam voodis magadagi, vaid olid põlvede pääl selle sõna järele “sest valvake, et inimese poeg leiaks teid valvavat”. Naisprohvet Kadri Küünits nägi ära kõik, mis kellelgil vennal sees oli. Kui olnud pahandus, siis öelnud ta, et mitmesugused loomad olnud inimese sees, inimese südames. Tema peale kaebanud teised vennad Magnusele, kuid viimane ütelnud, et teie peate uskuma. Ilmasõja tulekuga läinud neil igavaks ja nad hakanud andeid korjamas käima ja palvetunde pidama. Ilmasõja ajal hakanud “kuri” ikka rohkem neile sisse tükkima. Üks vend hakanud “ilmalast” armastama ning läks usust välja, võttes teda endale naiseks. Ta olevat arvatavasti tahtnud 7 aasta teenistuse eest tasu saada. Seda pole aga antud. Et nimetatud isik sealt ei saanud palka, ajas ka teised koguduse liikmed mõttele, et nad peaksid hakkama oma varandust tagasi nõudma. Küll vennad noomisid nõudjaid. Viimati läks suur hulk usklikke lahku. Kui Joonas tuli prohvetiks, olid nad ostnud Penu talu, rehepeksu garnituuri, suure auruveski ja Aidu mõisa. See oli umbes 1915 aastal. Koguduse liikmed olid sunnitud tühjade kätega koju minema. Joonas müüs Penu talu ära ja ostis selle eest Tartu kolm maja. Ta müüs ka Aidu mõisa ära. Ka Järva talu sai rikkaks, kuid pidi ka minema müügile. Seal tuli aga Venemaalt vend Visnapuu ja rääkis, et see pole õige, et teie teiste meeste naisi enda juures peate. Visnapuu oli sinna kutsutud olnud, ta olnud kange kõnemees ja rääkinud, nii et hingetu, kuid oli kirjaoskamatu “See on patt, et teie peate teiste meeste naisi oma juures”. Tuli ka “armastuse juhtumisi” vendade ja õdede valel ette, mis ei olnud üldise põhimõtte järele õige ja mille pärast mõlemad välja heideti. See tähendas, et nad pidid kaks aastat palvetundide ajal väljas akna all silmili maas olema.(Nemad palvetasid rinnuli maas ja nende silmaalused olid sinised ja lottis, see oli alatoitlusest). Koguduse õpetus oli veel ka selles, et nad üldse pattu teha ei saa, kui nad ka tahaksid, seat nad on ju kord ülevalt sündinud. “Pattu teha on neil võimata”. Neil oli olnud kord 40-50 liiget. Mõnikord elasid umbes 30 inimest koos. Palka nad (naised) ei saanud, sest raha oli vendade käes. Järva Andres oli lesk ja Joonasel omal naine. Vend Visnapuu kuulutas, et ta peab ära ajama selle armukese ja see olevat ka ära läinud mulgi maale. Järva Andrest on sunnitud oma armukest ära võtma, kuid see ei ole tahtnud abielluda. Ilmasõja ajal aga läksid paljud minema ja nüüd on kadunud või vähemalt pole sellest midagi kuulda. Nad nimetasid end Evangeeliumi kristlaste koguduseks, seaduslikku hingekirja neil ei olnud. Kirikuõpetaja olevat neid matnud pärast poole. Nimekirja järele olnud nad kiriku all, kuid pole õpetajale maksu maksnud. Jutustanud on oma kooselust vennad ja õed, nende seas Pehk, Ronk ja Helen Kikas. Nendest priiusulistest on paljud läinud baptistiks, kelle palvetamise asukoht Palupera jaama lähedal. Rahva suus kutsutakse neid pistlasteks.
EKLA, f 200, m 12:1, 179 (c-IX); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Siimunson, 63 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Haridusline olukord
Palupera Bruiniunk asutas kooli, kus koolitas välja Karl Rossmanni, keda pandi Rõngu kiriku köstriks ja kooliõpetajaks. Seal käinud ka Arnold Rossmann. Ka ümberkaudsetest kihelkondadest olnud õpilasi koos.
EKLA, f 200, m 12:1, 180 (c-IX); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Luik, 40 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Haridusline olukord
Palupera mõisniku Bruininki omad olid ka Hellenurme ja Kirepi mõisad. Ta asutas 1845 aastal Kirepisse kooliõpetajate seminari. See olevat pärastise Zimse seminari algus. Kirepist viidi Valka ja Valgast Volmari.
EKLA, f 200, m 12:1, 203/5 (c-XII); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Grünfeldt, 44 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
1905 aasta
1905 aastal oli Rõngus käärimist teataval määral. Kardeti mustasõja tulekut. Salk pidi olema mõisnikkude poolt organiseeritud ja nende poolt on telefonitraadid katki lõigatud. Kirepis oli vaikne. Väike-Rõngus oli peetud koosolekuid ja keisri pilt oli maha võetud ja seda püssiga lastud aia teibas. Paluperas oli peetud 3-4 koosolekut ja ettelugemisi oli peetud ja nendel olnud plaan riigikorda kukutada. Kõik sulid olnud nende poolt, kuna taluperemehed olid rohkem tagasi hoidnud. Partsid olnud eestvedajad. Nende poolehoidjad olid ka teisi sundinud enda mõju alla ja lubanud vastased kotti ajada. Palupera juhtumisi jutustanud Jaan Põhjak Paluperast. Karistussalku Rõngus ei käinud, küll oli neid Rannus, Valgutas ja Meeril. Nägin juhuslikult, kuidas seal üks maha lasti ja teistele vitsu anti. Ka Rõngus kardeti karistuse salku ja rahvas käis minu isa juures kõnelemas, et tema läheks Rõngu Aurepi poole ja paluks, et see ei laseks karistuse salke tulla Rõngu kihelkonda, sest minu isal, Jaan Grünfeldil, oli võrdlemisi suur mõju ümbruskonnas. Isa läks ka sinna ja kõneles selle üle. Anrep öelnud, et oma valla vastu ei ole temal midagi, kuid terve kihelkonna eest ei saa ta vastutada ja keelata ära igal pool. Isa oli jällegi öelnud, et teil, kui peamõisnikul Rõngu kihelkonnas on suur mõju ja et see tema keeld kindlasti aitaks. Anrep oli siis ka lubanud. Sellega oli Anrepi teene, et siia karistussalke ei tulnud. Mustasõja kartusel kõnniti Rõngus jahipüssidega ringi.
Kogunud 1928. a. suvel üliõpilane Juliette Reinman
EKLA, f 200, m 12:1, 3 (a-2); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Siimunson, 63 a. (1928)
Asjalised mälestused
Lossid
Rõngu mõisas asuvad Rõngu lossivaremed. Vana maamõõtja Carl Eichwald teadis, et Rõngu lossist läinud maa alune tee kuni Palupera Atramõisa külla Kitse taluni, kus olnud klooster.
EKLA, f 200, m 12:1, 25/6 (a-5); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Siimunson, 63 a. (1928)
Asjalised mälestused
Kõrtsid
Rõngu kõver kõrts asub Rõngu alevis. Ta olevat ehitatud 130-140 aasta eest. Umbes samal ajal ehitatud ka Rõngu mõisa karjalaut. Telliskivi vabrik olnud Kongutas ja sealt pillutud kiva kohale orjade läbi, kes ahelas üksteise järele seisnud ja kiva käest kätte annud. Sarnane inimeste rida olnud 12 versta pikk. Naistele, kes tööl olid, lubatud üks kõrd päevas tütarlast nimetada ja poisslast kaks korda. Meestele antud viina ja õlut ning haganaleiba, ohaka putru kõrvale 2 toopi praaka. Naistele antud praaka ka vähem, 1½ toopi päevas. Kõrtsi alt pidavat minema võlvitud tee kuni Palupera vallas asuva Sepa talu kraavini.
EKLA, f 200, m 12:1, 26 (a-6); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Kaarel Vääri, 74 a. (1928)
Asjalised mälestused
Kloostrid
Palupera vallas Atramõisa külas Miku ja Mäeotsa talumaade piiril olnud Orduajal katoliku nunnade klooster. Mäeotsa talu õunapuud on praegu kloostri kohal. Kloostri tiik olnud praeguse Sepa talu rehe otsas, kus praegu madalam vesine koht. Tiigis peab olema varandust ja kirikukell. 750 aastat tagasi olnud siin lähedal ka puust kirik. Surnuaed olnud Kitse talu maa peal.
EKLA, f 200, m 12:1, 52 (c-I-1); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Andres Leesik, 66 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Asustamisküsimus
Sisseränne
Rõngu valda tuli talude ostu ajal 30 talu kohta 3-4 mulki. Paluperasse tuli neid palju, sest kohalikud talupojad ei jõudnud kohe maad välja maksta ja mõisnik ei tahtnud ka oodata.
EKLA, f 200, m 12:1, 52 (c-I-1); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Jaan Põhjak, 68 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Asustamisküsimus
Sisseränne
Palupera valda tuli mulke talude ostu ajal peaaegu terve Atramõisa küla Miku, Hendriku, Rubeli Alakna, Mäe-Ohna ja Sakerja tallu. Kohalikud elanikud olid sunnitud taludest lahkuma ja nad olid Petseri poole põgenenud.
EKLA, f 200, m 12:1, 68 (c-IV-1); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Eicvald, 40 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Ajaloolised isikud
Riigivalitsejad
Rootsi kuninga Karl XI ajal tehtud see tee, mis viib Võrust Pikasilla poole ja läheb Palupera jaamast ja Rõngust läbi.
EKLA, f 200, m 12:1, 76 (c-IV-2); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Siimunson, 63 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Ajaloolised isikud
Kirik- ja kooliõpetajad
Rossmann kandis hoolt kooli eest. Teise kooliõpetaja, Karl Rossmanni, oli Palupera mõisnik Bruinink oma asutatud koolis välja õpetanud.
EKLA, f 200, m 12:1, 92 (c-IV-4); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Peeter Müürsepp, 66 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Ajaloolised isikud
Rüütlid ja mõisnikud
Bruinink olnud hea mõisnik. Temal olnud ka vend ja neil olnud kahe peale Palupera Kirepi, Arula ja Hellenurme mõisad. Nad lasid teha maantee Hellenurmest Kirepi ja Paluperasse ja istutasid puid teeveerde, mis praegugi alles.
EKLA, f 200, m 12:1, 124 (c-V-4); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Kaarel Vääri, 74 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Rahva majanduslik elu
Taludeostu ja raharendi aeg
Talud osteti Paluperas 68 aasta eest. 150 vakamaad oli talu suur ja maksis 4200 rubla. 200 rubla oli vaja sisse maksta, ülejäänud summa pidi olema makstud 20 jooksul 4%. 1860 algas Paluperas talude müümine. Mõisnik müüs sellepärast, tahtis oma pojale Kirepi mõisat osta. Kui talu maksis 2500 rubla, siis pidi 500 rubla ära maksma ja 2000 jäi võlgu. Taalri hind oli 125 rubla. Pikaajalise tasumise juures tuli maksta 100 rubla pealt 4 rubla protsenti.
EKLA, f 200, m 12:1, 146/157 (c-VI-a); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Jüri Juuno, 55 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Usulised liikumised
Lahkusud
Rõngu kihelkonnas Astuvere külas oli võtnud 20 sajandi esimesel poolel maad isesugune usuline liikumine, millest allpool katsun tuua ülevaate. Suusõnalise traditsiooni põhjal katsun kirjeldada usulahu tekkimist ja selle arengut: Umbes aastail 1900-1901 tuli esimene “priiusuliste” (priiusulisteks nimetasid nad endid) prohvet Maanus Astuvere külla Järva tallu. Enne seda oli ta olnud Kullamäe talus rahvast õpetemas. Kõige esimene asi, mille vastu ta omas kõnes astus, oli kirik. Ta õpetas, et kirik on Paabel: “Minge välja Paabelist”. Inimesed, kes tahtsid Jumala juure saada, pidid vaimu saama, püha vaimu saama, ehk ärkama. Kes ärkas, kukkus maa peale maha, hakkas rabelema ja tunnistas omad patud üles, mille järele teda usklikkude sekka vastu võeti. Usuline õpetus neil oli selles, et ainult nemad on Jumala lapsed ja et teised usud on kurjast. Nende õpetus ei käinud kooskõlas ühegi teise lahkusuga (priiusuga), ehkki viimaseid oli ümbruskonnas palju. Abiellumine oli keelatud, kuna see kuulujutu järele teistes usulahkudes nii ei olnud. Kui keegi läks mainit usku, olles abielus, siis loomulikult lahutati abielu, kuna inimest muidugi hea meelega vastu enda sekka. Mehe ja naise vahel, eriti, kui teine neist ei olnud usklik, ei tohtinud olla mingisuguseid sidemeid. Iseäranis hoogu läks usuliikumine 1910 aasta ümber. Naised läksid meeste juurest ära ja elasid 4-5 aastat lahus. Usulahu liikmed nimetasid endid vendadeks ja õdedeks. Nad elasid kõik ühes Järva talus. Esiteks oli üks talu, kuid pärast osteti Priku talu juurde. Neil oli ühine varandus. Toiduks ei tohtinud nad esialgu tarvitada sea liha, kuid pärast keelati ära igasuguse liha söömine, sest loomad olevat roojased. Pärastpoole ei tohtinud toiduks tarvitada ka piima ja võid, sest need olevat saadud patusel teel. Ka seepi ei tohtinud näo peale panna, sest see olevat roojastest ainetest valmistatud. Kuidas lugu oli pesu pesemisega, ei ole teada. Järva peremehel Andresel ja tema naisel Maarjal olid kaksikud lapsed. Lapsed võeti nende vanemate käest ära ja anti võõraste kätte kasvatada, kus nad nälga surid. Vanematele määrati trahv: mees pandi 4 ööks ja päevaks vee ja leiva peale, kuna naine aastaks trahvi alla heideti, viimane karistus seisis selles, et ta pidi aastaks karjas olema, vististi ka sealjuures vett ja leiba süües. Lapsi ei ristitud nende põhimõtte järele, küll aga täiskasvanuid, kes tahtsid nende usku tulla. Järva talus olevat ristitud märtsi kuus turbaaukudes ja linaleo lõikudes. 7 inimest ristitutest surid ära, paljud jäid haigeks, muidugi oli surma põhjus ka alatoitlus ehk õigemini öelda nälgimine. Prohvet Maanusele olevat vaim ütelnud, et tema näeb ära Kristuse teise tulemise, sellepärast peab kõik varandus ära müüdama. Seda ka tehti ja raha, mis keegi koguduse liige oma varanduse eest oli saanud, anti koguduse vanemate kätte. Vanemad olid Andres, peremees, siis prohvetid Magnus ja Joonas. Magnus arvati olevat rahva seas ebanormaalne. Ta suri 1906 aastal vähjatõppe (ihu hakkas mädanema). Magnusel olevat olnud kaasas noor tütarlaps, kellega ta alati olla ühes käinud ja ühes voodis maganud, sest muidu ei olevat ta sooja saanud, nagu keegi teine püha mees, keda tuntakse Piiblist. Tütarlaps olnud ligi 15 aastat vana. Magnuse surma järele nägid inimesed, et tema ettekuulutus täide ei lähe ja paljud inimesed alatoitluse tõttu surevad. Hakati tarvitama toiduks toitvamaid aineid, esiteks piima ja pärastpoole ka kala. Magnuse asemele sai Joonas, kes oli pärit Tõrvandilt Tartu lähedalt. Hariduse poolest oli ta seminari kasvandik. Ta jätkas Magnuse tööd, ei lubanud ka veel võid süüa teistele, kui vendadele, sest nendel oli raske töö kuulutamine. Naised tegid põllutööd enda jõuga, sest hobuseid ei olnud, kiva veeti enda järele ja isegi äestati sel kombel. Riietest tarvitati parchi, ei tohtinud olla värvitud riideid ega moodi riietuses, see oli jällegi maksev naistele. Naistest erinenud keegi Helene Kikas, kes meestega ühes on käinud igal pool üksinda ja temast olevat kõik lugu pidanud. Ta näinud ära, et meestel on riided ja neil ei ole ja põgenenud ära, mis temale oli võimalik selle tõttu, et ta võis üksi käia. Temale mindi aga järele ja toodi ära Tartust teenimast. Ta olevat jutustanud, et nad söönud vett, leiba ja kartuli putru, ka kanepit olevat söögiks tarvitatud, muud toitvat nad ei söönud. Usklikud nimetanud end Talle naisteks, mitte Talle pruutideks, sest nad leidnud end valmis olevat. Sõja tulekuga pidi Joonas sõtta minema. Alguses ei teretanud nad ühtegi võõra koguduse liiget ega võtnud ka tervitust vastu. Nad naeratanud ainult tuttava tervituse peale. Kes astus kogudusse, pidi kõik oma varanduse ära müüma. Joonas oli müünud enda suure talu ära Tõrvandil, rendi kohta ei saadud müüa, seal müüdi loomad ja maja kraam. Pidi valitsema koguduses üks süda ja üks meel, samuti ka ühesugune varandusline seisukord. Keegi Pehk pole tahtnud oma varandusest loobuda, milletõttu teda vastu ei võetud. Koguduse liikmed elasid 15 aastat nagu kloostris ja ei käinud kellegagi läbi. Kahel viimasel aastal ei tohtinud nad enam voodis magadagi, vaid olid põlvede pääl selle sõna järele “sest valvake, et inimese poeg leiaks teid valvavat”. Naisprohvet Kadri Küünits nägi ära kõik, mis kellelgil vennal sees oli. Kui olnud pahandus, siis öelnud ta, et mitmesugused loomad olnud inimese sees, inimese südames. Tema peale kaebanud teised vennad Magnusele, kuid viimane ütelnud, et teie peate uskuma. Ilmasõja tulekuga läinud neil igavaks ja nad hakanud andeid korjamas käima ja palvetunde pidama. Ilmasõja ajal hakanud “kuri” ikka rohkem neile sisse tükkima. Üks vend hakanud “ilmalast” armastama ning läks usust välja, võttes teda endale naiseks. Ta olevat arvatavasti tahtnud 7 aasta teenistuse eest tasu saada. Seda pole aga antud. Et nimetatud isik sealt ei saanud palka, ajas ka teised koguduse liikmed mõttele, et nad peaksid hakkama oma varandust tagasi nõudma. Küll vennad noomisid nõudjaid. Viimati läks suur hulk usklikke lahku. Kui Joonas tuli prohvetiks, olid nad ostnud Penu talu, rehepeksu garnituuri, suure auruveski ja Aidu mõisa. See oli umbes 1915 aastal. Koguduse liikmed olid sunnitud tühjade kätega koju minema. Joonas müüs Penu talu ära ja ostis selle eest Tartu kolm maja. Ta müüs ka Aidu mõisa ära. Ka Järva talu sai rikkaks, kuid pidi ka minema müügile. Seal tuli aga Venemaalt vend Visnapuu ja rääkis, et see pole õige, et teie teiste meeste naisi enda juures peate. Visnapuu oli sinna kutsutud olnud, ta olnud kange kõnemees ja rääkinud, nii et hingetu, kuid oli kirjaoskamatu “See on patt, et teie peate teiste meeste naisi oma juures”. Tuli ka “armastuse juhtumisi” vendade ja õdede valel ette, mis ei olnud üldise põhimõtte järele õige ja mille pärast mõlemad välja heideti. See tähendas, et nad pidid kaks aastat palvetundide ajal väljas akna all silmili maas olema.(Nemad palvetasid rinnuli maas ja nende silmaalused olid sinised ja lottis, see oli alatoitlusest). Koguduse õpetus oli veel ka selles, et nad üldse pattu teha ei saa, kui nad ka tahaksid, seat nad on ju kord ülevalt sündinud. “Pattu teha on neil võimata”. Neil oli olnud kord 40-50 liiget. Mõnikord elasid umbes 30 inimest koos. Palka nad (naised) ei saanud, sest raha oli vendade käes. Järva Andres oli lesk ja Joonasel omal naine. Vend Visnapuu kuulutas, et ta peab ära ajama selle armukese ja see olevat ka ära läinud mulgi maale. Järva Andrest on sunnitud oma armukest ära võtma, kuid see ei ole tahtnud abielluda. Ilmasõja ajal aga läksid paljud minema ja nüüd on kadunud või vähemalt pole sellest midagi kuulda. Nad nimetasid end Evangeeliumi kristlaste koguduseks, seaduslikku hingekirja neil ei olnud. Kirikuõpetaja olevat neid matnud pärast poole. Nimekirja järele olnud nad kiriku all, kuid pole õpetajale maksu maksnud. Jutustanud on oma kooselust vennad ja õed, nende seas Pehk, Ronk ja Helen Kikas. Nendest priiusulistest on paljud läinud baptistiks, kelle palvetamise asukoht Palupera jaama lähedal. Rahva suus kutsutakse neid pistlasteks.
EKLA, f 200, m 12:1, 179 (c-IX); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Siimunson, 63 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Haridusline olukord
Palupera Bruiniunk asutas kooli, kus koolitas välja Karl Rossmanni, keda pandi Rõngu kiriku köstriks ja kooliõpetajaks. Seal käinud ka Arnold Rossmann. Ka ümberkaudsetest kihelkondadest olnud õpilasi koos.
EKLA, f 200, m 12:1, 180 (c-IX); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Luik, 40 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
Haridusline olukord
Palupera mõisniku Bruininki omad olid ka Hellenurme ja Kirepi mõisad. Ta asutas 1845 aastal Kirepisse kooliõpetajate seminari. See olevat pärastise Zimse seminari algus. Kirepist viidi Valka ja Valgast Volmari.
EKLA, f 200, m 12:1, 203/5 (c-XII); Rõngu khk. – Juliette Reinman; Karl Grünfeldt, 44 a. (1928)
Suusõnaline traditsioon
1905 aasta
1905 aastal oli Rõngus käärimist teataval määral. Kardeti mustasõja tulekut. Salk pidi olema mõisnikkude poolt organiseeritud ja nende poolt on telefonitraadid katki lõigatud. Kirepis oli vaikne. Väike-Rõngus oli peetud koosolekuid ja keisri pilt oli maha võetud ja seda püssiga lastud aia teibas. Paluperas oli peetud 3-4 koosolekut ja ettelugemisi oli peetud ja nendel olnud plaan riigikorda kukutada. Kõik sulid olnud nende poolt, kuna taluperemehed olid rohkem tagasi hoidnud. Partsid olnud eestvedajad. Nende poolehoidjad olid ka teisi sundinud enda mõju alla ja lubanud vastased kotti ajada. Palupera juhtumisi jutustanud Jaan Põhjak Paluperast. Karistussalku Rõngus ei käinud, küll oli neid Rannus, Valgutas ja Meeril. Nägin juhuslikult, kuidas seal üks maha lasti ja teistele vitsu anti. Ka Rõngus kardeti karistuse salku ja rahvas käis minu isa juures kõnelemas, et tema läheks Rõngu Aurepi poole ja paluks, et see ei laseks karistuse salke tulla Rõngu kihelkonda, sest minu isal, Jaan Grünfeldil, oli võrdlemisi suur mõju ümbruskonnas. Isa läks ka sinna ja kõneles selle üle. Anrep öelnud, et oma valla vastu ei ole temal midagi, kuid terve kihelkonna eest ei saa ta vastutada ja keelata ära igal pool. Isa oli jällegi öelnud, et teil, kui peamõisnikul Rõngu kihelkonnas on suur mõju ja et see tema keeld kindlasti aitaks. Anrep oli siis ka lubanud. Sellega oli Anrepi teene, et siia karistussalke ei tulnud. Mustasõja kartusel kõnniti Rõngus jahipüssidega ringi.
Palupera piirkonnas sündinud tuntud inimesed
Kristjan (Christjan) Kaarna (20.10.1882– 01.01.1943) sündis Atramõisa (Atra) külas Kitse talus. Vanemad: talupidajad Jaan Kaarna ja Liis (Tullino). Õppis Kirepi algkoolis ja Kavilda kihelkonnakoolis ning seejärel Tartu Õpetajate Seminaris (Kleis, 1932). Oli vallakirjutaja, alates 1905. a ajakirjanik ja mitme lehe toimetaja, tegutses 1918–1920 Eesti Ajutise Valitsuse komissarina Narvas ja Virumaal. Oli 1921–1923 ja 1924–1926 töö- ja hoolekandeminister, 1928–1940 Eesti Panga direktor, Narva Eesti Seltsi esimees, I–III Riigikogu liige (Postimees, 20.10.1932). Talle on antud 1927. aastal Eesti Vabariigi presidendi Valgetähe teenetemärgi V klassi medal. Arreteeriti 1940. a, hukkus vangilaagris Karagandõs 1943. a.
10-kroonine rahatäht Kristjan (Christjan) Kaarna allkirjaga
Rudolf Bernakoff (18.09.1885–1959) sündis Atramõisa (Atra) külas Sakerja talus Palupera vallas. Vanemad: talupidajad Gustav Bernakoff ja Helene (Leesik). Alghariduse sai Uderna ministeeriumikoolis, seejärel suundus Tartusse Aleksander I gümnaasiumi ning 1906. aastal astus Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1914. a (Kleis, 1932). 1927. a omandas doktor med. kraadi Tartu Ülikoolis. Aastatel 1918–1925 oli ta Tartu Naistekliiniku arst ja hiljem ka juhataja. Samal ajal töötas ta Eesti Punase Risti nooremarstina. 1925. aastast oli vabakutseline naistearst ja sünnitusabi arst ning üks Tartu Erakliiniku asutajatest 1929. a ning sai selle juhatajaks (Postimees, 17.10.1935). R. Bernkoff kuulus ka Tartu linnavolinike hulka. R. Bernakoffil on oluline roll onkogünekoloogilise kirurgia arengus Eestis – 1951. a hakati tema käe all tegema esimesi sellealaseid operatsioone Tartu Ülikooli Kliinikumis. Talle on 1939. a antud Eesti Vabariigi presidendi teenetemärgi Kotkaristi kuldrist. R. Bernakoff suri 1959. a raske kroonilise haiguse tõttu ning ta on maetud Tartusse Raadi kalmistule.
9.10.09
Kasutatud kirjandus
Eesti Ajalooarhiiv
· EAA.2569.1.78 Kooliõpetajate aruanded maakooliolude kohta. Eesti Ajalooarhiivi arhivaal.
· EAA.567.3.47. Akte betreffend das Gut Palloper (Palupera) (Resolutionen, Suppliken, Liquidationsrechnung, Briefe). 1683–1711
Eesti Rahvusarhiiv
· ERA.1.6.14 Palupera-Pritsu VTS põhikiri. Eesti Rahvusarhiivi arhivaal
· ERA 1131.1.150.105 Foto: Otepää manöövrite lõpetamine 21. 09.1925 Paluperas. Eesti Rahvusarvhiivi arhivaal
Vanade Aktide Riiklik Keskarhiiv (Moskvas)
· RGADA.274.1.172:360–361, L 365–6 Tartumaa adramaarevisjon. 1721 www.ra.ee/saaga
· RGADA.274.1.212/7:71–73, L 655–656p Tartumaa adramaarevisjon. 1744 www.ra.ee/saaga
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv
· EKLA. Ajalooline traditsioon Rõngu kihelkonnast Tartumaalt. Kogunud 1928. a. suvel üliõpilane Juliette Reinman
Valga Rajooni Riiklik Arhiiv (tänapäeval Valga Maa-arhiiv)
· VRRA F-684 - Hellenurme kolhoosi fondi (684) ajalooline õiend.
Trükiallikad ja andmebaasid
· AIS, Rahvusarhiivi arhiiviinfosüsteem. http://ais.ra.ee.
· Albre, N., 2005. Nõukogudeaja (1944-1991) jäljed Eesti külas: kortermajade leviku ja asustatuse analüüs. Magistritöö inimgeograafia erialal. TÜ Geograafia Instituut. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/560/5/albre.pdf
· Boubrig, J. L. 1843. Zur nähern Kenntniss der Volkssagen und des Aberglaubens der Ehsten aus dem Kirchspiele Odenpä. Verhandlungen derGelehrten Estnischen Gesellschaft 1, 2, lk 79–93.
· Bruiningk, H., 1913. Das Gesch lecht von Bruiningk in Livland. Riga
· Bunge, F. G. von; Toll, R. von, 1857. Est- und Livländische brieflade. Riga und Moskau.
· Das Dorpater Land 1624/27. Hrsg. Oleg Roslavlev. München, 1965
· Ernits, T., Ernits, E., 2002. Kaljutaieste otsinguil Eestis ja Karjalas. Mäetagused, 17/18, 218 - 230
· Feldmann, H., Mühlen, H., 1985. Baltisches historisches Ortslexikon. Böhlau, 702 lk.
· GU=Livländische Güterurkunden, I (aus den Jahren 1207 bis 1500). Hrsg. Hermann von Bruiningk und Nicolaus Busch. Riga, 1908.
· Helk, V., 1974. Album amicorum. Reisialbumitest ja nende eestikeelsetest sissekannetest. Tulimuld 1, 24–29.
· Jürjo, M., 2009. Eestlane – sõdur Estonian Man – a Soldier. Tänapäev, 184 lk.
· Kleis, R., 1932. Eesti avalikud tegelased. Eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 412 lk.
· Krohn, J., 1894. Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus. Helsinki.
· KUPITS. Eesti halduspiiride kaardiserver. http://www.eha.ee/kupits/ 15.08.2010
· LEPP. Lõuna-Eesti pärimuse portaal. http://www.folklore.ee/lepp/
· Liin, E., 2009.Minu elulugu. Tartu, 183 lk.
· Lindmäe, H. 1999. Suvesõda Tartumaal 1941. 397 lk.
· Lipp, M., 1899. Kodumaa kiriku ja hariduse lugu. Tõine raamat, Uuem aeg: Wene walitsuse algusest meie päewini : Tõine anne: Meie aastasaja algusest kõige uuema ajani / Eesti rahva 75-aastase juubeli mälestuseks kirja pannud M. Lipp. 220 lk.
· Lokk (Reitav), K., 1988. Esimesed kolhoosiaastad Paluperas. Uurimustöö Otepää Keskkoolis.
· Muttik, L., 1988. Mälestusi Lokk, K. Uurimustöös “Esimesed kolhoosiaastad Paluperas”.
· Maa-amet, 2010. Maa-ameti pärandkultuuri andmebaas. http://www.maaamet.ee/ 09.07.2010
· Meie Aastasada, XX.XX:XXXX. Digiteeritud eesti ajalehed. http://dea.nlib.ee/
· Pajur, A., Tannberg, T., Vahtre, L., Ant, J., Laar, M., Jaanson, K., Nutt, M., Raag, R., Vahtre, S., Kasekamp, A., 2005. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Ilmamaa, Tartu, 463 lk.
· Postimees, XX.XX.XXXX. Eesti ajakirjanduse analüütiline bibliograafia. http://www2.kirmus.ee/biblioserver/ ja digiteeritud eesti ajalehed. http://dea.nlib.ee/
· Puss, F., 2010. Palupera mõisa ajaloost 18.saj keskpaigani. OÜ Eesti Isikuloo Keskus, käsikiri.
· Reiman, A., 1988. Mälestusi Lokk, K. Uurimustöös “Esimesed kolhoosiaastad Paluperas”.
· Parts, K., 1991. Kas võit või surm 2. Tallinn, 240 lk.
· Polnische Akten I, 1582-1591. Hrsg. Oleg Roslavlev. München, 1970.
· Rannap, H., 1998. Eesti kooli bibliograafiline leksikon. Tallinn, 304 lk.
· Rennenkampff, L. v., 2005. Genealogie derer Von Rennenkarnpff. Darmstadt.
· Rumma, J., Granö, J.G., Veski, J.V. (toim.), 1925. Eesti I. Maateadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Tartu, 740 lk.
· Stryk, L. von., 1877. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I. Dorpat.
· Suuder, O., Kulasalu, J., Tohvri, E., Suuder, O., 1997. Palupera mõisa arhitektuuriajaloolised eritingimused. Tartu.
· Särg, A., 2009. Valgamaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn, 141 lk.
· Talving, H., 2009. Eesti vallamajad. Tallinn, 224 lk.
· Tarvel, E., 1972. Adramaa. Tallinn.
· Tikk, Ü., 2006. ”Rõngu hariduselu 320”, Õpetajate Leht, 27.10.2006
· Valgamaa pärandkultuurist, 2010. http://pk.rmk.ee/parandkultuur/mkraamatud/Valgamaa.pdf, 23.08.2010
· Varep, E., 1987. Asulastik. Valga rajoonis. Tarmisto, V. (koost.) Eesti NSVTeaduste Akadeemia Kodu-uurimise Komisjon, Tallinn. Lk. 92-102.
· Viires, A., 2000. Eesti Rahvakultuuri leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 416 lk.
· Õun, M., Noormets, T., Pihlak, J., 2003. Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918-1941. Tallinn, 138 lk.
· Zetterberg, S., 2009. Eesti ajalugu. Tänapäev, Tallinn, 671.lk.
Kaardimaterjal
· L.A. Mellini „Liivimaa atlase“ Der Dörptsche Kreis kaardileht mõõtkavas 1 : 200 000 (1796)
· C.G. Rückeri Liivimaa spetsiaalkaart mõõtkavas 1 : 185 200 (1839)
· Vene 1-verstane kaart mõõtkavas 1 : 42 000 (1893–1913)
· Skeemiline katastrikaart mõõtkavas 1 : 10 000 (1930-1944)
· NSV Liidu topokaart mõõtkavas 1: 50 000 (1945-52)
· Eesti Põhikaart mõõtkavas (1 : 10 000) (1991-2003)
· Eesti Baaskaart (1 : 50 000) (1996)
· Eesti Põhikaart (1 : 10 000) (1996-1998)
· EAA.308.2.92 Fempte Dels Transporterad Charta öfwer Andre deelen af Dörpts lähn. Eesti Ajalooarhiivi arhivaal Rootsiaegne katastrikaart mõõtkavas 1 : 52 000 (1684)
· EAA 308. 6. 107 Karte von dem einem Theil des Kirchspiels Ringen. Das Gut Hastiver. Eesti Ajalooarhiivi arhivaal Astuvere mõisa plaan mõõtkavas 1 : 10 400 (1782)
· EAA 3724. 5. 2960 Karte zum privaten Gute Palloper. Eesti Ajalooarhiivi arhivaal. Palupera mõisa plaan mõõtkavas 1:5400 (1859)
· EAA 1874. 1. 2578. 8 Wegekarte des Dorpatschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen. Eesti Ajalooarhiivi arhivaal. Tartumaa transpordikaart (1909)
· EAA.2569.1.78 Kooliõpetajate aruanded maakooliolude kohta. Eesti Ajalooarhiivi arhivaal.
· EAA.567.3.47. Akte betreffend das Gut Palloper (Palupera) (Resolutionen, Suppliken, Liquidationsrechnung, Briefe). 1683–1711
Eesti Rahvusarhiiv
· ERA.1.6.14 Palupera-Pritsu VTS põhikiri. Eesti Rahvusarhiivi arhivaal
· ERA 1131.1.150.105 Foto: Otepää manöövrite lõpetamine 21. 09.1925 Paluperas. Eesti Rahvusarvhiivi arhivaal
Vanade Aktide Riiklik Keskarhiiv (Moskvas)
· RGADA.274.1.172:360–361, L 365–6 Tartumaa adramaarevisjon. 1721 www.ra.ee/saaga
· RGADA.274.1.212/7:71–73, L 655–656p Tartumaa adramaarevisjon. 1744 www.ra.ee/saaga
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv
· EKLA. Ajalooline traditsioon Rõngu kihelkonnast Tartumaalt. Kogunud 1928. a. suvel üliõpilane Juliette Reinman
Valga Rajooni Riiklik Arhiiv (tänapäeval Valga Maa-arhiiv)
· VRRA F-684 - Hellenurme kolhoosi fondi (684) ajalooline õiend.
Trükiallikad ja andmebaasid
· AIS, Rahvusarhiivi arhiiviinfosüsteem. http://ais.ra.ee.
· Albre, N., 2005. Nõukogudeaja (1944-1991) jäljed Eesti külas: kortermajade leviku ja asustatuse analüüs. Magistritöö inimgeograafia erialal. TÜ Geograafia Instituut. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/560/5/albre.pdf
· Boubrig, J. L. 1843. Zur nähern Kenntniss der Volkssagen und des Aberglaubens der Ehsten aus dem Kirchspiele Odenpä. Verhandlungen derGelehrten Estnischen Gesellschaft 1, 2, lk 79–93.
· Bruiningk, H., 1913. Das Gesch lecht von Bruiningk in Livland. Riga
· Bunge, F. G. von; Toll, R. von, 1857. Est- und Livländische brieflade. Riga und Moskau.
· Das Dorpater Land 1624/27. Hrsg. Oleg Roslavlev. München, 1965
· Ernits, T., Ernits, E., 2002. Kaljutaieste otsinguil Eestis ja Karjalas. Mäetagused, 17/18, 218 - 230
· Feldmann, H., Mühlen, H., 1985. Baltisches historisches Ortslexikon. Böhlau, 702 lk.
· GU=Livländische Güterurkunden, I (aus den Jahren 1207 bis 1500). Hrsg. Hermann von Bruiningk und Nicolaus Busch. Riga, 1908.
· Helk, V., 1974. Album amicorum. Reisialbumitest ja nende eestikeelsetest sissekannetest. Tulimuld 1, 24–29.
· Jürjo, M., 2009. Eestlane – sõdur Estonian Man – a Soldier. Tänapäev, 184 lk.
· Kleis, R., 1932. Eesti avalikud tegelased. Eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 412 lk.
· Krohn, J., 1894. Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus. Helsinki.
· KUPITS. Eesti halduspiiride kaardiserver. http://www.eha.ee/kupits/ 15.08.2010
· LEPP. Lõuna-Eesti pärimuse portaal. http://www.folklore.ee/lepp/
· Liin, E., 2009.Minu elulugu. Tartu, 183 lk.
· Lindmäe, H. 1999. Suvesõda Tartumaal 1941. 397 lk.
· Lipp, M., 1899. Kodumaa kiriku ja hariduse lugu. Tõine raamat, Uuem aeg: Wene walitsuse algusest meie päewini : Tõine anne: Meie aastasaja algusest kõige uuema ajani / Eesti rahva 75-aastase juubeli mälestuseks kirja pannud M. Lipp. 220 lk.
· Lokk (Reitav), K., 1988. Esimesed kolhoosiaastad Paluperas. Uurimustöö Otepää Keskkoolis.
· Muttik, L., 1988. Mälestusi Lokk, K. Uurimustöös “Esimesed kolhoosiaastad Paluperas”.
· Maa-amet, 2010. Maa-ameti pärandkultuuri andmebaas. http://www.maaamet.ee/ 09.07.2010
· Meie Aastasada, XX.XX:XXXX. Digiteeritud eesti ajalehed. http://dea.nlib.ee/
· Pajur, A., Tannberg, T., Vahtre, L., Ant, J., Laar, M., Jaanson, K., Nutt, M., Raag, R., Vahtre, S., Kasekamp, A., 2005. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Ilmamaa, Tartu, 463 lk.
· Postimees, XX.XX.XXXX. Eesti ajakirjanduse analüütiline bibliograafia. http://www2.kirmus.ee/biblioserver/ ja digiteeritud eesti ajalehed. http://dea.nlib.ee/
· Puss, F., 2010. Palupera mõisa ajaloost 18.saj keskpaigani. OÜ Eesti Isikuloo Keskus, käsikiri.
· Reiman, A., 1988. Mälestusi Lokk, K. Uurimustöös “Esimesed kolhoosiaastad Paluperas”.
· Parts, K., 1991. Kas võit või surm 2. Tallinn, 240 lk.
· Polnische Akten I, 1582-1591. Hrsg. Oleg Roslavlev. München, 1970.
· Rannap, H., 1998. Eesti kooli bibliograafiline leksikon. Tallinn, 304 lk.
· Rennenkampff, L. v., 2005. Genealogie derer Von Rennenkarnpff. Darmstadt.
· Rumma, J., Granö, J.G., Veski, J.V. (toim.), 1925. Eesti I. Maateadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Tartu, 740 lk.
· Stryk, L. von., 1877. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I. Dorpat.
· Suuder, O., Kulasalu, J., Tohvri, E., Suuder, O., 1997. Palupera mõisa arhitektuuriajaloolised eritingimused. Tartu.
· Särg, A., 2009. Valgamaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn, 141 lk.
· Talving, H., 2009. Eesti vallamajad. Tallinn, 224 lk.
· Tarvel, E., 1972. Adramaa. Tallinn.
· Tikk, Ü., 2006. ”Rõngu hariduselu 320”, Õpetajate Leht, 27.10.2006
· Valgamaa pärandkultuurist, 2010. http://pk.rmk.ee/parandkultuur/mkraamatud/Valgamaa.pdf, 23.08.2010
· Varep, E., 1987. Asulastik. Valga rajoonis. Tarmisto, V. (koost.) Eesti NSVTeaduste Akadeemia Kodu-uurimise Komisjon, Tallinn. Lk. 92-102.
· Viires, A., 2000. Eesti Rahvakultuuri leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 416 lk.
· Õun, M., Noormets, T., Pihlak, J., 2003. Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918-1941. Tallinn, 138 lk.
· Zetterberg, S., 2009. Eesti ajalugu. Tänapäev, Tallinn, 671.lk.
Kaardimaterjal
· L.A. Mellini „Liivimaa atlase“ Der Dörptsche Kreis kaardileht mõõtkavas 1 : 200 000 (1796)
· C.G. Rückeri Liivimaa spetsiaalkaart mõõtkavas 1 : 185 200 (1839)
· Vene 1-verstane kaart mõõtkavas 1 : 42 000 (1893–1913)
· Skeemiline katastrikaart mõõtkavas 1 : 10 000 (1930-1944)
· NSV Liidu topokaart mõõtkavas 1: 50 000 (1945-52)
· Eesti Põhikaart mõõtkavas (1 : 10 000) (1991-2003)
· Eesti Baaskaart (1 : 50 000) (1996)
· Eesti Põhikaart (1 : 10 000) (1996-1998)
· EAA.308.2.92 Fempte Dels Transporterad Charta öfwer Andre deelen af Dörpts lähn. Eesti Ajalooarhiivi arhivaal Rootsiaegne katastrikaart mõõtkavas 1 : 52 000 (1684)
· EAA 308. 6. 107 Karte von dem einem Theil des Kirchspiels Ringen. Das Gut Hastiver. Eesti Ajalooarhiivi arhivaal Astuvere mõisa plaan mõõtkavas 1 : 10 400 (1782)
· EAA 3724. 5. 2960 Karte zum privaten Gute Palloper. Eesti Ajalooarhiivi arhivaal. Palupera mõisa plaan mõõtkavas 1:5400 (1859)
· EAA 1874. 1. 2578. 8 Wegekarte des Dorpatschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen. Eesti Ajalooarhiivi arhivaal. Tartumaa transpordikaart (1909)
8.10.09
Märkused
1 Adramaa - tähendas “normaaltalu” e täistalu, mille põldude harimiseks vajati üht atra, mille ette rakendati paarishärjad, ning arvesse tuli ka talule kuuluv osa ühistest heina- ja karjamaadest ning metsast (Zetterberg, 2009)
2 Administratiiv kihelkondlikku kuuluvust arvestati mõisakeskuse paiknemisega. Seetõttu kuulus Palupera mõis Otepää administratiivkihelkonda, Astuvere ja Atra Rõngu kihelkonda. Kirikukihelkonna piirid olid aga hägusemad ning see sõltus sellest, kus kirikus talupojad käisid (Puss, 2010).
3 Tegemist on 8. aprillil 1449 koostatud läänikirjaga, millega Tartu piiskop Bartholomeus Savijerwe läänistas Diedrich von Tiesenhausenile Konguta lossi koos sinna juurde .juba ammusest ajast. kuuluvate küladega Puhja, Rõngu ja Otepää kihelkonnas (Puss, 2010).
4 Mõnnuste, hilisema nimega Koiguta. Asus praeguse Kähri küla alal, kus on alles ka Koiguta talu (Puss, 2010).
5 Sallo myt der heydemolen. Mis veskiga on tegu, on hetkel teadmata. Saksa keeles Heide -nõmm, niit, aas; okasmets; mägedes kasvav mets. 1486. a esineb ta kujul Heyden molen. Seega tegu võis olla praeguses Äidu külas asunud veskiga (vt ka GU I, 508, S. 467) (Puss, 2010).
6 Mellini kaardi andmetel (1794) on eesti keeles Palupera mõisa kutsutud ka Sallokulla või Paliskulla. Samal kaardil on märgitud ka Salskülla Äidu küla kohale.
7 Sallo külla (Salskülla Mellini kaardil) oli tõenäoliselt tänapäeva Äidu küla Kaanjärve juures.
8 Saluala küla asus Palupera mõisa keskusest eraldi lahustükil, mis kuulub tänapäeval Palupera valla Lutike küla alla (Puss, 2010).
9 Kasutatud on poola adramaad, mille suurus oli ca 40 ha (Tarvel, 1972).
10 Hermann oli Ida-Preisimaalt pärit tuntud humanist ja luuletaja, kes astus 1578. a. Poola kuninga Stefan Bathory teenistusse ning asus 1582. a. elama Riiga, kus mitmed liivimaalased on kirjutanud pühendusi tema albumisse.
11 Kolleegiumi registraator - Vene teenistusaadli XIV aste (madalaim). Alates 4. astmest omistati ametnikule juba pärisaadli tiitel ja ta sai seda edasi pärandada.
12 Moonakas - perekonnaga põllutööline( naturaaltasul sulane) mõisas. Eestis hakkasid liberaalsed mõisnikud Saksamaa eeskujul 19. saj. teisel veerandil kasutama mõisa majandamisel palgatöölisi ning propageerisid seda ka trükisõnas (Viires, 2000).
13 Esimene märge Palu veski (Pallo Wessky) kohta pärineb juba 1628. aasta mõisate revideerimisest (Puss, 2010).
14 Tõenäoliselt oli sisuliselt tegemist ühe taluga, mille juurde hiljem võis lisanuda mõni talu juurde.
15 Hernuutlus e vennastekoguduse liikumine - usulahk, mis hakkas Eestis laialdaselt levima 18. sajandil. Koguduste sisekord lubas kõigil liikmetel kaasa rääkida, kehtis võrdsuse ja vendluse nõue, mis keelas vennaste vahel vahetegemise jõukuse või seisuse järgi. Hernhuutlaste kogudused asusid enamasti tavalises talumajas. Vennastekoguduste liikumist on peetud Eestimaa ja Liivimaa talurahva sisuliseks ristiusustajaks. Hernhuutlus on mõjutanud ka eestlaste rahvuslikku ärkamist – ühelt poolt läbi nende edendatud kirjaoskuse, teiselt poolt läbi koguduse sisedemokraatia ja ühistegevuse.
16 Kohtumehed valiti valla täiskogul, nende arvu määras kindlaks vallavolikogu (mitte alla 4 liikme), vallakohtunikud valisid endi keskelt eesistuja. Pärast kohtureformi läbiviimist 1889. a jäid vallakohtute pädevusse tsiviilnõudmised kuni 100 rubla väärtuses, nõudmised seoses omandus- või valdusõiguse rikkumisega, talupoegade pärandvara, eestkoste ja hoolekandega seotud küsimused, lepingute (väärtusega kuni 300 rubla) ja testamentide kinnitamine, süüdistused politseilistes üleastumistes jms.
17 Magasiait - ikaldusaastad ja nälg viisid mõisnikud mõttele veeretada laenuvilja kogumise ja säilitamise kohustused talupoegade endi õlule. Vastavate ettepanekute põhjal andiski keiser 1799.aastal välja ukaasi, mille järele pidid talupojad ise viljatagavara looma. Mõisnikud ei soovinud hoida talupoegade vilja oma hoonetes, mille tõttu hakati talupoegade kulul ehitama magasiaitu. Algul ehitati neid puidust, kuid hiljem kividest.
18 1765. a koolipatent - igasse üle viie adramaa suurusesse mõisasse tuli asutada külakool e rahvakool ,mis pidi võimaldama haridust saada neil lastel, kellel kodus õppida ei olnud võimalik (Zetterberg, 2009).
19 Klaveriküla nimi on sellele Palupera külaosale tekkinud suhteliselt hiljuti ning nimi tulenevat talude paiknemise järgi - nagu klaveriklahvid. Teise rahvajutu järgi jälle selle järgi, et sealne külarahvas olevat kunagi lõksutanud külajutte nagu klaver.
20 Püül ehk püülijahu on kõrgekvaliteediline peenjahu
21 Riigivanem - Eesti Vabariigi valitsusjuht aastatel 1920-1937. Riigivanema määras ametisse Riigikogu.
2 Administratiiv kihelkondlikku kuuluvust arvestati mõisakeskuse paiknemisega. Seetõttu kuulus Palupera mõis Otepää administratiivkihelkonda, Astuvere ja Atra Rõngu kihelkonda. Kirikukihelkonna piirid olid aga hägusemad ning see sõltus sellest, kus kirikus talupojad käisid (Puss, 2010).
3 Tegemist on 8. aprillil 1449 koostatud läänikirjaga, millega Tartu piiskop Bartholomeus Savijerwe läänistas Diedrich von Tiesenhausenile Konguta lossi koos sinna juurde .juba ammusest ajast. kuuluvate küladega Puhja, Rõngu ja Otepää kihelkonnas (Puss, 2010).
4 Mõnnuste, hilisema nimega Koiguta. Asus praeguse Kähri küla alal, kus on alles ka Koiguta talu (Puss, 2010).
5 Sallo myt der heydemolen. Mis veskiga on tegu, on hetkel teadmata. Saksa keeles Heide -nõmm, niit, aas; okasmets; mägedes kasvav mets. 1486. a esineb ta kujul Heyden molen. Seega tegu võis olla praeguses Äidu külas asunud veskiga (vt ka GU I, 508, S. 467) (Puss, 2010).
6 Mellini kaardi andmetel (1794) on eesti keeles Palupera mõisa kutsutud ka Sallokulla või Paliskulla. Samal kaardil on märgitud ka Salskülla Äidu küla kohale.
7 Sallo külla (Salskülla Mellini kaardil) oli tõenäoliselt tänapäeva Äidu küla Kaanjärve juures.
8 Saluala küla asus Palupera mõisa keskusest eraldi lahustükil, mis kuulub tänapäeval Palupera valla Lutike küla alla (Puss, 2010).
9 Kasutatud on poola adramaad, mille suurus oli ca 40 ha (Tarvel, 1972).
10 Hermann oli Ida-Preisimaalt pärit tuntud humanist ja luuletaja, kes astus 1578. a. Poola kuninga Stefan Bathory teenistusse ning asus 1582. a. elama Riiga, kus mitmed liivimaalased on kirjutanud pühendusi tema albumisse.
11 Kolleegiumi registraator - Vene teenistusaadli XIV aste (madalaim). Alates 4. astmest omistati ametnikule juba pärisaadli tiitel ja ta sai seda edasi pärandada.
12 Moonakas - perekonnaga põllutööline( naturaaltasul sulane) mõisas. Eestis hakkasid liberaalsed mõisnikud Saksamaa eeskujul 19. saj. teisel veerandil kasutama mõisa majandamisel palgatöölisi ning propageerisid seda ka trükisõnas (Viires, 2000).
13 Esimene märge Palu veski (Pallo Wessky) kohta pärineb juba 1628. aasta mõisate revideerimisest (Puss, 2010).
14 Tõenäoliselt oli sisuliselt tegemist ühe taluga, mille juurde hiljem võis lisanuda mõni talu juurde.
15 Hernuutlus e vennastekoguduse liikumine - usulahk, mis hakkas Eestis laialdaselt levima 18. sajandil. Koguduste sisekord lubas kõigil liikmetel kaasa rääkida, kehtis võrdsuse ja vendluse nõue, mis keelas vennaste vahel vahetegemise jõukuse või seisuse järgi. Hernhuutlaste kogudused asusid enamasti tavalises talumajas. Vennastekoguduste liikumist on peetud Eestimaa ja Liivimaa talurahva sisuliseks ristiusustajaks. Hernhuutlus on mõjutanud ka eestlaste rahvuslikku ärkamist – ühelt poolt läbi nende edendatud kirjaoskuse, teiselt poolt läbi koguduse sisedemokraatia ja ühistegevuse.
16 Kohtumehed valiti valla täiskogul, nende arvu määras kindlaks vallavolikogu (mitte alla 4 liikme), vallakohtunikud valisid endi keskelt eesistuja. Pärast kohtureformi läbiviimist 1889. a jäid vallakohtute pädevusse tsiviilnõudmised kuni 100 rubla väärtuses, nõudmised seoses omandus- või valdusõiguse rikkumisega, talupoegade pärandvara, eestkoste ja hoolekandega seotud küsimused, lepingute (väärtusega kuni 300 rubla) ja testamentide kinnitamine, süüdistused politseilistes üleastumistes jms.
17 Magasiait - ikaldusaastad ja nälg viisid mõisnikud mõttele veeretada laenuvilja kogumise ja säilitamise kohustused talupoegade endi õlule. Vastavate ettepanekute põhjal andiski keiser 1799.aastal välja ukaasi, mille järele pidid talupojad ise viljatagavara looma. Mõisnikud ei soovinud hoida talupoegade vilja oma hoonetes, mille tõttu hakati talupoegade kulul ehitama magasiaitu. Algul ehitati neid puidust, kuid hiljem kividest.
18 1765. a koolipatent - igasse üle viie adramaa suurusesse mõisasse tuli asutada külakool e rahvakool ,mis pidi võimaldama haridust saada neil lastel, kellel kodus õppida ei olnud võimalik (Zetterberg, 2009).
19 Klaveriküla nimi on sellele Palupera külaosale tekkinud suhteliselt hiljuti ning nimi tulenevat talude paiknemise järgi - nagu klaveriklahvid. Teise rahvajutu järgi jälle selle järgi, et sealne külarahvas olevat kunagi lõksutanud külajutte nagu klaver.
20 Püül ehk püülijahu on kõrgekvaliteediline peenjahu
21 Riigivanem - Eesti Vabariigi valitsusjuht aastatel 1920-1937. Riigivanema määras ametisse Riigikogu.
Tellimine:
Postitused (Atom)
